Täna oli minu ja Kristo pildistamine. Fotograafiks pidi olema Jane, aga nagu teada, siis miski pole kunagi kindel. Jõudsime siis Kristoga linna, saime Janega kokku ning ta tegi mulle meigi. Fotomeigi... Nii palju või tugevalt ma polegi ennast veel meikinud ja siis ma ei tundnud ennast enam peeglist vaadates ära. Jane tegi mulle ka soengu. Aga kuna midagi juhtus sellega, kes pidi kaamerat laenama ja too teine, varuvariant oli kodust ära läinud pärast meikimist olime olukorras, kus meil ei olnudki kaamerat.
Jane pidi pärast meie pildistamist kokku saama Anete Palmikuga, kes on oma ametilt fotograaf. Jane siis uuriski, et kas Anete saaks teha meist pildid "save the date" jaoks. Anete oli nõus ja pidime kohtuma siis, kui ta pildistamise lõpetab.
Istusimegi siis Telliskivi Reval Caffees, sõime kõhud täis ja juba üsna varsti oli ka Anete kohal. Jane rääkis mida ta on oma vaimusilmas ette kujutanud ja mida ta tahaks teha ning Anete proovis välja nuputada kohta kus saaks häid pilte ning kus oleks valgus ka hea.
Noo nende kahe koostöö oli super. Mõlemad juhendasid meid ja andsid nõu, soovitasid.... Aga kuna ma vist sinna kaamera ette väga hästi ei sobi ja ma ei tunne ennast just väga hästi, kui mind pildistatakse siis ma olin nagu puuga pähe saanud ja väga ei osanud kuidagi olla. Mul on väga hea meel, et nad kahekesi nii osavalt meid kokku panid sest me praktiliselt proovisimegi teha kõike mida nad meile ütlevad.
Ma ei ole vist harjunud väga olema kaamera ees, pigem oleks ikka kaamera taga. (Mitte ühtegi halba sõna ei tule ei fotograafi ega ka Jane kohta sest nemad olid väga super vinged.) Kristo pärast ma üldse ei muretse. Ta näeb kuidagi iga pildi peal nii super hea välja ja siis minul on alati midagi viga. Kas siis silmad kinni, liiga lahti, lõualott, lõug liiga kõrgel... Mida iganes... Kuidas saab olla nii, et Kristo pildid on alati niii head. Niiii loomulikud ja kuidagi.... Grhhh... Vaadates ka teiste pilte, mida on aegajalt näha fbs siis ikka teeb kadedaks küll... Kuidas nad oskavad olla... Kuidaaaas? Nagu loomulikud modellid noh!
Suured tänud siinkohal veelkord Janele ja Anetele! Eraldi toon teid välja selles blogis!
Koju jõudes olin ma aga nii väsinud, et viskasin ennast voodile. Mõtlesin, et kirjutan blogi ära ja lähen puhkan natuke... ehk jään magama kaa.
Kristo praegu proovib vanaisa jaoks minevat tuba täna valmis saada, nii, et kõik seinad saaks kipsi alla. Onu aitab praegu laekarkassi ehitada ja homme tuleb tädi, kes pahteldab seinad ning mina värvin laelauad. Vanaisa tuba peab valmis saama pühapäevaks. Siis peaks vanaisa siia tulema. Loodan, et talle ikka meeldib, mis me oleme siin teinud ja veel rohkem loodan, et ta elab ikka kauem kui kolm nädalat, mida mu tädid, kes appi tulla ei taha, loodavad.
Järgmisest nädalast saab siis üks katsumuste nädal. Peale vanaisa siiatoomise ja selle lisa kohustuse on mul järgmine nädal ka kool ja töö - mõlemat on palju ja pikalt. See tähendab seda, et koju jõudes olen ma nii läbi omadega ilmselt kui läbi saab olla! Ma arvan ka seda, et sel ajal ei tule ka ühtegi blogi postitust siia kuna lihtsalt ei ole ei aega ega jaksu kirjutada.
Kirjutan siis, kui eluke taas rahulikum ja vanaisaga juba harjutud.
No comments:
Post a Comment