Üllatused...

Möödunud nädal on minu jaoks olnud nii kiire ja põnevust täis, et ei ole jõudnud isegi arvuti taha istuda ja rahulikult blogi kirjutada. Nii paljukestki pole olnud aega. Ikka see sama rütm: tööle, koju, tööle, kooli, koju, poodi jne. Kui juba koju jõuan siis olen ka nii väsinud, et juba uinun. 

Ma enam ei mäleta kas see oli kolmapäev või neljapäev, kus ma koju jõudes olin mega väsinud. Noo üldse kohe ei jaksanud midagi teha. Ilmselt kolmapäev. Koju jõudes ootas mind aga meeldiv üllatus. Kristo ootas mind juba kuna temal oli vaba päev. Ma ei taha siin kohe üldsegi mitte sensuaalseks minna ja avalikustada meie privaatelu aga Kristo andis mulle ühe parima mazzaasi, mida saab pärast pikka ja väsitavat tööpäeva saada. See oli nii kosutav ja andis mulle meeldiva une, nii, et mul oli jõudu ja jaksu järgnev päev tööl olla. Isegi pea ei valutanud ja mõte jooksis kiiremini.

Aga räägime siis reedesest päevast. Sel päeval oli mul pikk päev tööl ja sama oli ka Kristol. Pärast tööd me läksime poodi, mõttega, et ma pean raha panka panema, et laste trennipluuside eest ära maksta. Jõudes siis Rocca Al Maresse, ei jõudnudki me esimese asjana panga juurde, vaid Kristo oli kuskil poes näinud odavat voodit. Mnjaa... Meenutades seda, kuidas ma tol hommikul magasin peaaegu põrandal kuna meie õhkmadrats oli katki läinud tundus see voodi mõte kuidagi eriti rahuldust pakkuv. Läksime siis Sotka poodi, mis on Rocca Al Mare teisel korrusel. Kuna Kristo on mul mees, kes tahab, et kõik oleks täiuslik ja suurepärane ning, kui on võimalus, siis ta pole nõus leppima halvema valikuga kui suurepärane või luksuslik. See on juba kuidagi tema kiiks. Kõik peabki olema kallis ja luksuslik. 

Juba poodi sisse astudes teadsin ma kuhu ta suundub. Sinna Jenkki voodite juurde, mis maksavad üle tuhande euro ja ma teadsin sisimas, et seda raha meil ju kuskil ei ole ja niipea ei ole tulemas kaa. Vaja ju kuidagi pulmad ära korraldada ja köök välja osta jne. Hinge kinni hoides lootsin, et on mingi odavam väljapääs sellest ja ei pea nii kallist voodit ostma. Saab ju mingi odavama puidust voodiga kaa hakkama. Oeh....

Iseenese jaoks aga suure üllatusena olid Jenkki voodid alla hinnatud ja see voodi, mida Kristo soovis oli peaaegu 600 eurot odavam kui muidu. Kaalusime ja mõtlesime ning küsisime ka klienditeenindajalt nõu. Peale selle, et voodi oli allahinnatud oli talle tehtud järelmaksu pakkumine kus kuus kuud on ilma intressita. Mõeldud tehtud. Tegime siis voodile sissemakse ja ostsime selle voodi ära. 

Voodi jõudis juba täna meile kohale kuna imekombel oli veel üks voodi ka laos alles. Muidu oleksime pidanud ootama kuu aega, et saada voodi. Ja täna saabus see tegelane meile koju. See on suur ja kõrge. Mugav... Ma ei jõua ära oodata, millal ma saaksin magama minna :D

Sellest sai meie esimene voodi, mis meil on. Korralik voodi. Unistuste täitumine. Loodan, et selle voodiga käivad kaasas ka ilusad unenäod ja toredad ööd. Loodan ka vahvate ideede peale, et oleks teile jälle võimalik kirjutada oma elust väheke ka nii, et teil oleks põnev lugeda. Täna on kuidagi ideed otsas. 

Aa... Kui kedagi huvitab, kuidas mu vanaisa teema on edasi läinud siis niimodi, et meie Kristoga langetasime otsuse. Vanaisa on vaja maalt ära saada seega me oleme nõus ta võtma enda juurde. Ta ju on ikkagi minu vanaisa ja mind kasvatanud rohkem, kui keegi arvata oskaks. Räägitud siis nii ema kui ka ühe tädiga, et oleme nõus ta enda juurde võtma olid nõus nii minu tädi kui ka ema tulema appi seda ühte vaba tuba meil korda tegema. Täna käiski tädi ja tema mees meil abis ja me saime üsna palju tehtud. 

Kuna vanaisa on juba vana ja haige ning kahjuks ei ole tal väga palju elupäevi jäänud siis tal oleks hea olla meie juures, kus on toimiv kodu. Meie Kristoga ju ei kakle ega karju üksteise peale. Kui tulevad tülid siis saab need ka vaikselt ja rohke käte vehkimisega lahendatud. Vanaisal oleks siin hea ja rahulik olla ning oma viimseid elukuid mööda saata, et surra õnneliku ja rahulolevana. 

Kahjuks keegi teine ei ole nõus teda enda juurde võtma ning jagama vanaisa/isaga oma elu ja aega. Minulegi alguses tekitas see vastakaid tundeid aga olles virisenud pikad jutud Joosepile ja kuulates tema manitsevat nõu siis otsustasin, et jah. Joosepil on õigus. Vanaisa peaks surema õnnelikuna, teades, et tal on perekond või inimesed ümber kes hoolivad ka temast mitte ainult tema varandusest, mis ei ole midagi väärt. Varandus siin maapeal on niivõrd tühine. 

Ootame ja vaatame mis sellest edasi saab, aga loodan, et vanaisa on siin õnnelik ja rahul meie soojas ja armsas ning üpriski pisikeses kodukeses, mis on täis rohket hoolimist ja armastust. Siin on tal ehk ka lootust natukenegi kauem elada. Natukenegi tunda saada, et ta on oluline. 

Aga teile lisan pildi, et saaksite natukenegi osa meie mõnusast voodist. Ahvi ja lõvi pildil pole mõtet tähele panna, sorteerisime asju, mis oleks hea ära anda lastele, kes vajavad neid asju rohkem kui mina. Mulle jääb ju minu jänku ja mõmmi, rohkem kaisukaid ei oleks suurel inimesel vaja :D