Maailma parim Ämm!

Ma olen avastanud, et mul on maailma parim ämm. Või noh, tulevane ämm.. Ma olen alati oma suhtekaaslaste emadega hästi läbi saanud ja kunagi ei ole olnud probleeme. Või noh ühega oli... Olin suhtes ühe poisiga, või ei olnud, tead enam ei teagi, see lugu on väga pikk ja keeruline. Aga tema ema vihkas mind lausa. Seda ma tean. Ja ega ma talle siiamaani ei meeldi. Nüüd kus me peaaegu ei kohtu, on vist õnnistus tema jaoks. Mulle ta küll meeldis. Aga see selleks... Lugu ei ole üldse sellest.

 Alustame siis algusest. Kui ma oma tulevast ämma kohtasin, siis loomulikult oli mul hirm sees. Ega ma seda esimest korda nii täpselt ei mäletagi aga tean, et tahtsin talle endast hea mulje jätta. Tol päeval oli mul aga väga paha olla ja sellest hea mulje jätmisest ei tulnud midagi välja. Ämm oli aga nii aktiivne mulle kohe teed keetma ja süüa pakkuma ning peale selle oli ta ka ülevoolavalt rõõmus ja jube aktiivne. Ega ma temast midagi arvata kohe ei osanudki peale selle imestuse, mis mul oli.

Üsna pea sai mulle ka selgeks, et Eestis käies meeldib talle ikka alkoholi juua. Aegajalt ikka natuke rohkem kui natuke. Aga ega ma teda päriselt siis tundma ei õppinudki. Ta tundus mulle kohati kuri või pahane ja seejärel jällegi väga rõõmus ja aktiivne. Ei osanud väga midagi arvata. 

Minu ja Kristo esimene reis oli Šveitsi. Ema juurde ikka... Seal oli mul võimalus näha kes ta siis tegelikult on. Kui me kohale jõudsime siis ema võttis meid avasüli vastu ja kallistas. Sõitsime mitu päeva mööda Šveitsi ja Saksamaad ringi ning käisime erinevaid kohti vaatamas. Viimasel õhtul, kui olime Kristoga lennujaama hotellis siis mul oli aega emaga suhelda. Mul oli aega, et temaga tõsiselt tuttavaks saada ja vot siis, sel hetkel, hakkas ta mulle väga meeldima!

Me rääkisime kõigest. Mul oli tunne nagu ma räägiks oma sõbraga mitte mehe emaga. Sel õhtul rääkisin ma Kristoga veel edasi pärast seda, kui ema oli ära läinud. Me rääkisime Kristo eelnevatest suhetest ja minu eelnevatest suhetest. Mis meile meeldis ja mis ei meeldinud. Me olime nii avameelsed, et öösel praktiliselt ei maganudki vaid ainult rääkisime. See oli õhtu kus ma otsustasin oma tollase kuti maha jätta. Ka see on keeruline lugu, aga ennem Kristot olin ma suhtes ühe äärmiselt toreda noormehega aga ta ei olnud minu jaoks see õige. Kas ei olnud minul piisavalt kannatust, et oodata teda või ei olnud temal piisavalt tahtmist, et minuga ühendust võtta. Sinna see siis kaduski, kuni kohtusin Kristoga. Sel ajal polnud ma oma tollasest noormehest kuulnud Ad ega Od juba kuid. Arvasin, et oleme lahku läinud. Tema nii ei arvanud ja küsis minult uut võimalust. Ma võtsin selle aja otsustada aga ma ei olnud veel päris kindel.

Pärast seda avameelset õhtut Kristoga otsustasin, et EI, ma ei saa sedasi edasi jätkata. Ma tahan 150% olla koos Kristoga. Ma pean tegema sellele toredale noormehele haiget ja ütlema talle EI. Ta meeldis mulle ja väga. Ta silmad särasid alati, kui kohtusime. Aga tal oli vaja aega. Ehk liiga palju minu jaoks. Ta ei usaldanud mind ja kartis mulle rääkida oma muredest ja probleemidest samal ajal kui Kristo mulle nii avameelselt kõike jagas. Ma tegin oma otsuse ja teadsin, et kui jõuan Tallinna siis teatan talle. 

Oma ämmaga sain ma aga igal kohtumisel aina lähedasemaks. Üsna varsti ta juba ütles pärast Skype kõnesid lõpetades, et oleme talle kallid ja sealt edasi juba, et armastab meid. Minu jaoks on raske öelda ja rääkida oma tunnetest. Ma armastan sind oli nagu sõnakõlks, millel polnud minu jaoks tähendust ajani, kuni leidsin selle tõelise Kristo omale. Ta ema sõnad panid mind kohmetuma ja ega ma ei osanud ega julenud midagi vastu öelda... Jah tol ajal oli ta kallis mulle aga minu perekonnas ei öelda, kui keegi on kallis... Eks ma siis viisin teemat kõrvale oskamata ja julgemata midagi vastata.

Ju ma ei ole siis valmis selleks, et oma tunnetest rääkida ja öelda, kui kallis on ta mulle.

Ta on nii vinge naine. Kui ma kunagi arvasin, et ta on kuri siis see oli vale. Ta lihtsalt ei osanud midagi öelda või rääkida. Ta oli siis vaikne, vaatas ja kuulas. Tema aktiivsus ja ülevoolav rõõm on nakkavad. Alati teeb tuju ikka heaks, kui saab temaga Skypes suhelda. 

Kristo armastab oma ema väga ning ta on pidevalt kurb, et ema on nii kaugel. Aegaajalt ju tahaks ikka külla minna ja lobiseda. Aegaajalt ootaks ema ka enda juurde. Aga ema on kaugel ja eks loomulikult on igatsus. Küll on õnn, et ema käib üsna tihti Eestis külas meil. 

Inimesi ei tasu kohe hakata hindama esimesel kohtumisel. Minagi arvasin, et eks ta ole üks kummaline naine. Ta ongi, aga heas mõttes kummaline. Mind pani imestama tema imeline omadus jääda rahulikuks siis kui Kristo on endast väljas (seda juhtub nagu reaalselt väga harva, aga seda on juhtunud). Jääda niimoodi rahulikuks, et suudab Kristogi maha rahustada. Ta suudab ajada kõike nii rahulikult, omas tempos, liueldes päevadsest läbi. See on kohati väga rahustav ja hoopis teistsugune!

Ma olen kuulnud, et paljud räägivad oma ämmadest kui õutsetest kana kitkujatest siis mina pean väitma vastupidist ja olema väga õnnelik, et mind on õnnistatud nii toreda ämmaga! Ja kui ma pole veel julgenud öelda, et ta on mulle väga kallis ja et ma armastan teda siis varsti, küll see aeg ka tuleb! Ma loodan ja arvan, et ta praegu teab seda isegi, et ta on MEGA KALLIS MEILE!