Doonorlus on POPP!!

Täna oli mul vaba päev. Ma mõtlesin hommikul, et teen täna ühe koduse päeva. Plaanisin teha ruumi külmkapi jaoks ja koristada kööki ning suurt tuba... Nii paljuke siis sellest. Peale hommikust ärkamist jõin ma kohvi ja vaatasin oma lemmik serjaali "Switched at birth" viimase välja tulnud osa ära. Mõtlesin, et hakkaks järgmist serjaali vaatama mida kah aegajalt juhtun piiluma aga selle uusi osasid polnud veel välja tulnud. Ma siis panin arvuti kööki laua peale ja lasin sealt muusikat. Kuskilt peab ju alustama, kui koristama hakata. Muusika on aga algus igale koristamisseiklusele. Paigutasin asju köögis ümber käepärasemate kohtade peale. Ennem oli köögilaud nagu mingi uputuse alla jäänud aga nüüd on igal asjal oma koht. Kohvimasina panin ma ühele poole köögilaua peale ja veekeetja ning limonaadimasina teisele poole. Ma olin vahepeal ka ostnud ühe tahvli laadse asja seoses pulmade korraldamisega aga nüüd panin selle köögi lauale peegli kõrvale. Näeb ikka hea välja kui sein on musta värvi :D

Järgmiseks võtsin ette söögi laua ja lõin seal korra majja. Noo peab ikka ju kõik ilus olema kui tuleb uus ese majja.. KÜLMKAPP. See saabub meil homme õhtul, pärast tööpäeva veel. Ei jõua seda ära oodata enam. Ma olen nii õnnelik, et lõpuks saab külmkapi koju. Kaua ma kodus olla ei saanud. Oli vaja ära käia perearsti juures võtmas töö jaoks tervisetõend, et ikka olla edasi kasvataja. Eelmisest lasteaiast oli mul veel kehtiv tervisetõend aga ma lasin teha dublikaadi. 

Kuna ma juba linnas olin siis võiks ju midagi kasuliku teha. Käisin sõin kõhu täis ja võtsin ette teekonna verekeskuse poole. Kelle jaoks kasulik on poodides shoppamine ja millegi ilusa ostmine omale, kelle jaoks aga mõni muu tegevus. Mina tahtsin aidata teisi. Ma otsustasin minna verd andma. Kellegil on kindlasti tarvis minu verd. Kellegile see sobib :) 

Viimane kord, kui ma käisin verd andmas siis ma peaaegult et minestasin. Mulle söödeti sisse koffeiini tablette, et ma otsi ei annaks. Mulle anti nii palju magusat nii juua kui ka süüa. Seekord oli mul juba natukene hirm sees tuletades endale meelde eelmist korda, kus pildi oleks taskusse pannud. Aga astusin ikka verekeskuse majja sisse, lootes, et seekord on kasvõi natukenegi teisiti. 

Esimesena olin registratuuris ja andsin oma uued andmed. Seejärel täitsin arvutis ankeedi ja siis kutsuti mind juba arsti kabineti proove andma... Närv oli ikka suur. Oli ju ükskord haabsalus, kus mu hemoglobiini tase oli 118 kuigi oleks pidanud olema 125, et loovutada verd. Tava inimese jaoks on see 118 kaa väga normaalne aga lihtsalt verd ei saa anda nii madalaga. Seekord oli mul aga 126 ja mind lasti edasi minna, kus ma pidin teisele korrusele minema. 

Teisel korrusel andsin oma paberid ära ja sealne arst käskis mind mahla jooma. Ma ei tahtnud, olin ju just söönud. Siiski, võtsin natuke õuna mahla, mis maitses nagu vesi. Istusin ja ootasin, kuni mind sisse kutsutakse. Kui see juhtus pandi mind istuma tooli ja hakati otsima veene. Ma tean, et minu veenid on peidus. Igakord kui vereproovi on vaja anda torgivad nad mu käe katki, et veresoont leida. Eriti veel noored ja kogenematud arstid. Küsiti, et kust ma tavaliselt verd annan ja ma näitasin oma vasaku käe peale, kuna parema käe veenid on täitsa peidus ja sealt pole veel ennem keegi leidnud midagi. Arst igaks juhuks kontrollis ära ja avastas ka, et mu vasakul käel tuleb veen paremini esile kuid on siiski üsna peidus. Õnneks ei torkinud ta mu kätt sedasi, nagu on neil tavaliselt kombeks vaid ühest torkest piisas. Siis hakkas veri voolama. Ma ei suutnud vaadata, kuidas mind torgitakse, seega pigistasin silmad väga kõvasti kinni ja proovisin mõelda suvele, kus on hea soe ja saab rannas olla jne. 

Siis anti mulle jätte pall, mida ma pidin hakkama pigistama, et veri paremini voolaks. Suutsin oma silmad lõpuks avada ja arst hakkas minuga juttu rääkima. Kuna arstil oli päris tugev vene aktsent siis ma ikka suurem osa ajast proovisin aru saada mida ta räägib pannes ilmselt oma peas sinna rohkem sõnu, kui tegelikult oli. Veri sai antud. Natukene oli hirm, et pea hakkab taaskord ringi käima seega ma istusin veel seal tooli peal julgemata ennast liigutada. Käele oldi pandud juba side, mis verd kinni peaks. Istusin veel viis minutit ja siis läksin ooteruumi, kus sain juua kakaod ning rahus olla veel mingi aja. Tundsin kuidas pea hakkab ringi käima ja nagu nõrkus tuleb peale. Istusin maha ja hingasin ning natukene puhkasin. 

Siin ma siis nüüd olen, elus ja terve, ei minestanudki. Pea käis küll ringi ja oli kerge nõrkus aga mitte nii hull kui oli eelmine kord olnud. Arst käis pidevalt uurimas ja küsimas, et kas kõik on hästi. Pärast seda istumist ja kakao joomist läksin ma linnapeale ootama Kristot. Kuni ma temaga koju sain ja siia seda kirjutama tulin. 

Ma soovitan väga olla doonor. See pole nii hull midagi. Seda verd, mida me saame annetada on mõnel palju rohkem vaja, kui meil. Vähemalt see väike kogus, mille me anname ei ole ju midagi hullu. Kui tulevikus juhtub midagi ja meil või kellelgi lähedasel on vaja verd, siis on just keegi, tänu kellele, on võimalus see veri saada!