Nagu juba teada, siis ma abiellun 11 kuu pärast. Vähemalt esialgu on selline plaan ja ma loodan, et see ei muutu. Kui ma käisin pulmakleiti valimas oli mul mingi kummaline närv sees. Midagi oli teistmoodi. Sellest päevast alates on olnud koguaeg midagi teistmoodi. Kuidagi uus ja põnev koguaeg. Kuigi ega pulm kui sündmus on iseenesest ainult see üks päev meie elus, mis on erinev meie praegusest elust.
Muutub ainult meie perekonnaseis, minu perekonna nimi ja pereliikmete arv kahekordistub. Mitte, et mul juba praegu oleks vähe sugulasi aga nii see läheb. Kristo saab minu perekonna oma omale lisaks ja mina saan tema oma. Kohati nagu tundub, et tema perekond olekski justkui ka minu perekond ja minu perekond nagu tema oma. Ta saab imeliselt hästi läbi minu emaga ja mu vanaema lihtsalt armastab teda ja mina saan hästi läbi tema perekonnaga. Peaaegu kõigiga. Tema perekonnas on üks erand, millest ma siin rääkima ei hakka ja nime ei nimeta.
Meie perekonda sündis ka uus pisike tegelane. Mulle täna helistati tartu kandist ja anti teada, et üks vahva karvane tegelane sünnitas viis poega ja kolm tüdrukut. See üks pisike tüdrukuhakatis saab olema minu oma. Minu oma pisike karvane armas kutsikas (L)
Pilt on küll netist võetud aga selline kutsikas peaks tulema koju. Kuna ta on alles mõned tunnid vana siis ega me tegelikult ei tea, milline ta välja nägema hakkab ja milline ta on. Aga kuna ta on Cavalier spanjel ja pruuni valge kirju, siis peaks ta välja nägema midagi sellist :)
Me läheme meie koera vaatama 14 november, tartusse... Oeh, ma ei jõua oodata ära seda, mil ma saan oma kutsa koju!! Täna sain ma ka teada, et Cavalieri koerad ei aja väga palju karva. Natuke ikka aga mitte nii palju, kui tavalised koerad. Nad on ikkagist aretatud ju seltskonna ja perekoerte jaoks. Ta on perfectne meie pere jaoks. Ta sobib meile täielikult.
On küll naljakas võtta pool aastat ennem pulmi koer aga ma olen seda koera oodanud juba esimesest päevast alates, mil ma kodunt välja kolisin. Esimesest hetkest, aga alati on midagi vahel olnud, mille pärast ma pole saanud võtta.
Esimeses kodus, kuhu ma kolisin oli omanik totaalselt lemmikloomade vastu. Niisiis ma ei saanud võtta koera. Lisaks kogu see raha, mida ma olin kogunud, et koer ära tuua inglismaalt kulus korteri ja maakleri maksudeks. Nendest enam raha üle ei jäänud. Seejärel kolisin juba Kristo korterisse aga seal juba oli koer. Kristo parima sõbra koer. Ma küll võtsin kassid sinna ja Pontul oli kassidega tore aga siiski. Kassid said omale oma kodu ja mina... Mina jäin igatsema ikkagist oma koera.
Alguses kui siia kolisime, siis teadsime kohe, et võtame koera, aga ei... Meie kodus oli sel ajal veel ainult üks tuba. Üks pisike tuba ja ei olnud ei kööki ei elutuba ega midagi. Nüüd kus meil on magamistuba ja elutuba ning isegi kööginurk ja külmkapp ning tolmuimeja siis meil on lõpuks ometi võimalus see pisike siia tuua. Seekord küll mitte inglismaalt. Seekord tuleb ta meile siit samast Tartust! Mitte küll nii odava hinnaga kui inglismaal oli aga siiski. Võimalusel ma selle koera endale koju toon. Kui vaja võtan ta omale kasvõi järelmaksuga.
MA EI JÕUA ÄRA OODATA!!! PARIM KINGITUS EVEEEEER! (L)
Last ei pea veel ootama. Sinnamaani läheb aega. Ennem abiellume ja siis vaatame :)
ReplyDelete