Reede oli üks kummaline päev minu jaoks. Mul vist oli väheke palavik aga kõik oli nii naljakas ümber ringi. Õhtul, kui töölt koju läksin tundus kõik olevat normaalne... Nii nagu alati vaatasime Kristoga koos filmi ja rääkisime juttu veel.
Laupäeva öö oli minu jaoks õudusunenägu. Mul hakkas öösel nii paha, iiveldas ja üldse ei saanud olla. Proovisin küll magada aga noo iga tunni aja tagant ärkasin uuesti, sest iiveldas. Laupäeval pidime minema vaatama taaskord pulma maja ja viimased asjad seal üle vaatama. Lisaks sellele pidime kohtuma fotograafiga, kelle ma olen välja valinud aga sellisena ei tahtnud ma küll kuhugi minna. Helistasin siis fotograafile ja lükkasin kohtumise edasi. Ma arvan, et selle kolme tunnise sõidu ajal Pärnusse oleks mul olnud pool teed väga halb. Otsustasime Kristoga, et nõval käime ära. Sinna on ainult ühe tunni sõit ja tagasi sama palju. Olgugi, et ma ei tundnud ennast kõige paremini läksime siis hommikul sõitma.
Kohale jõudsime natukene peale 11 hommikul. Seal me saime teada, et meil on olemas telk ja toolid ja lauad ning, et ma ei pea hakkama neid enam otsima. Ma andsin neile kõigi nimed, kes meil juba on midagi tegemas. Siis ma sain veel teada, et nüüd kohe kohe peaks tulema hinnapakkumine ja et sellest 35% tuleb Jaanuari kuul ära maksta.
Siis maja omanik andis meile ka ühe hea toitlustaja nime ning ma kirjutan talle kohe täna, et saada toitlustusfirmast hinnapakkumine. Nii palju sain ma veel teada, et meil on nii lühikese ajaga nii palju infot kogutud, et võiksime pulmad pidada juba kasvõi homme. Imeline, kas pole? Ainult kleiti mul veel ei ole ja ma juba enam ei tea, kas see kleit mis ma algselt valisin on ikka päris see, mida ma tahan. Mul on silme ees see pilt, milline see kleit peaks olema... Keeruline eks.. Küll neil meestel on ikka kerge. Ülikond ja muud ei midagi. :D
Koju tagasi jõudes olin ma aga juba nii väsinud et viskasin ennast voodisse. Ma polnud veel midagi söönud selle päeva jooksul ja kui aus olla, siis ega isu ka ei olnud. Mõte toidust ajas juba iiveldama. Kristo oli nii hoolitsev ja armas terve päev. Selliseid mehi, nagu tema, on maailmas ikka väga vähe. Õhtul kella viie-kuue aeg ma panin kraadiklaasi alla kuna silmad juba põlesid ja noo ikka iga tunniga läks halvemaks. Kui kraadiklaasi ära võtsin selgus tõde miks. Mul oli 40 palavik. See on liiga kõrge isegi minu jaoks. Viimati oli mul nii kõrge palavik teises klassis kui mul puugi hammustusest oli tekkinud puukentsefaliit mis arenes edasi ajukelme põletikuks. Ma hästi mäletan, kuidas ma istusin pikalt haiglas. Seekord see 40 palavik ehmatas mind samamoodi väga ära, sest ma ei taha haiglasse minna. Mulle üldse ei meeldi haiglad!
Helistasin kohe emale üles, et kas tal on midagi, millega seda palaviku kiirelt alla võtta, kuna ma ei tahtnud võtta tablette ja mu ema on rohkem loodusliku ravi pooldaja. Ema käskis üles minna, et ta saaks mulle anda aroonia mahla ja mingeid terakesi. Kristo aitas mind üles, kuna mul pea käis ikka korralikult ringi. ema andis rohud ja siis tulime alla tagasi.
Ta on nii armas ja hooliv. Pärast aitas mu trepist alla kaa, kuigi sealt oleksin ma ise alla saanud, see ei ole ju nii keeruline ka :D
Võtsin fosfor mingit asja ja veel mingit kahte asja, seejärel päevakübara mingit kibedat asja ja aroonia mahla. See kõik tõmbas palaviku kiiresti alla 38 peale ja tund aega hiljem juba 37 peale. Ma olin juba nii väsinud, et proovisin Kristo kaisus magama jääda. Kristo vaatas mingit õudukat samal ajal. ÕÕhhh... Mulle õudukad ei meeldi. Ma sel öösel ei ärganudki kordagi üles, mis on juba väga hea ja ma magasin kella 9ni välja. Nüüd mõnda aega üleval olnud ja palavik on endiselt 37,5.
Huvitav küll, miks need haigused sedasi ründavad. Mul on väga hea meel, et esmaspäev on mul kaa töö juures vaba ja siis ma saan ennast korralikult terveks ravida. Loodan, et teisipäevaks olen ma juba terve, et lastele oma haigust edasi ei annaks.
Kui ma varem ei ole suutnud ette kujutada seda, millised mu pulmad peaks välja nägema ja kõike sellist siis nüüd juba hakkab looma mingisugune pilt. See kõik saab olema ikka imeline ja väga ilus. Terve õhtu ma mõtlesin milline see meie pulm siis olema saab ja ma jõudsin otsusele, et see saab olema muinasjutuline nii meie kui ka külaliste jaoks. Kristo on mul ju perfektsionist ja see tähendab seda, et kõik pea olema täiuslik! :D
No comments:
Post a Comment