Oh seda tänast õnne ja rõõmu, kui me lõpuks ostsime omale elutuppa kardinapuu ja kardinad. Olles juba aasta aega olnud ilma kardinateda ei mäletanudki enam, kui uueks ja värskeks teevad toa uued kardinad. Eelmine talv ei olnud väga mahti ja raha panna kardinapuud ja nooh, sel ajal olid ka hoopis teised eesmärgid. Oli ju vaja kõigepealt ehitada valmis tuba, kus magada ja seejärel tuba, mida saaks kutsuda elutoaks.
Kuna kodu on juba nii valmis, et varsti tuleb juba köök, mida noo lihtsalt ei jõua ära oodata ja uurin, et ehk on võimalik seda isegi varem paigaldama tulla, kui 14 detsember. Seejärel tuleb lagi ja siis nagu olekski kõik valmis... Peale vannitoa. Kuidagi millegipärast on see nagu sinna üsna viimaseks jäänud. Aga sellest ei ole ju hullu midagi :) Praegu kõik nagu sujub ja küll see vannituba kaa valmis saab... Kunagi...
Aga täna siis oligi peale kooli kohe meil Kristoga poodidesse jooksmine... Mul oli kindel eesmärk, et ma ostan kardina puu ja mul on kama kaks mis see maksab. Peaasi, et oleks 4 meetrit ja ühes või kahes tükis, mis oleks üks pikk riba. Käisime siis Järve selveris ja uurisime ringi. Seal ei olnud täna nagu reaalselt mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Otsisime ikka mitu ringi kuni lõpuks leidsime. Käisime siis poes ringi aga ka mitte ühtegi korraliku kardinapuud sealt kuskilt ei saanud, mida ma soovisin.
Pärast seda seiklust siis läksime K-rauta, kust ostsime kaks kardinapuud ja jäime veel tapeete vaatama. Ka seda oleks ju elutuppa vaja veel. Üks tapeet meile päris meeldis ja ma arvan praegu, et ilmselt selline meile ka tuleb... Aga ilmselt ka natukene hiljem.
K-rautast läksime kohe ka jyski ja ostsime kardinad. Huvitav oli see, et meil ei olnud mitte mingisugust eriarvamust Kristoga kardinate valiku puhul. Me mõlemad teadsime ja tundsime, et need peaksid olema just niisama lillad nagu nad meile said. Mmmmmm... Lillad kardinad.... Imeliselt imeline!
Koju tulles ei pannud Kristo kohe kardinapuud üles ja mina olin nii kannatamatu. Ma tahtsin ju loomulikult kohe näha, mis tunne on, kui on kardinad ees. Argghhh :D Kristo kiusas mind aga. Tema rahulikult hakkas omale süüa tegema. Siis vaatas telekat... Mina juba enam ei kannatanud. Võtsin kardinapuu kilest välja. Hakkasin juba kokku panemagi. Lõpuks siis võttis Kristo kätte ja tõi akutrelli. Jessss!! Me saame kardinapuu üles pandud.
Viisteist minutit umbes läks aega ja üleval ta juba oligi. Kardinatega koos. See vaatepilt, mis mind aga sel hetkel tabas oli imeline. Nii kodune, nii soe ja nii ilus... Kristogi hakkas naerma ja ütles, et meie kodu on nüüd nii teistmoodi. Harjumatu ja kuidagi uus.
Lagi on ikkagist puudu... Aga küll ka tema kunagi tuleb. Kardinad on minumeelest aga väga vinged!
No comments:
Post a Comment