Kutsikas vol3

See kutsika teema ei lõppe siin veel nii pea. Lugege mu entusjasmist ja minu armsast kutsast. 

Täna hommikul olin ma ikka nii väsinud ja ei tahtnud silmi kinni panna. Telefonis äratust maha keerates aga nägin e-maili mille pealkirjaks oli Cavalier. Mul olid silmad plõksuga lahti ja lugesin kirja. Kirjas väga palju ei olnudki. Rohkem oli selle pisikese pilte, kes meile koju tuleb. Noo ta on ikka no nii armas!!!

Üsna kaua ma jõllitasin neid pilte ja Kristo kaa tegi silmad lahti ja nägi kutsa pilte. Ta nägi neid pilte ja te oleksite pidanud nägema seda nägu. Nagu väike poiss oleks armunud. Noo ausalt... See oli nii siiras ja nii armas nägu. :D Mul on tekkinud konkurents :D

Täna sain ma siis lõpuks makstud kutsika sissemakse. Lisaks sain ka pikalt kõneleda telefonis oma uue pereliikme nimel ja uurides kõike, mida ma veel võiksin teada. See oli põnev ja väga pikk telefonikõne mis oli minujaoks ka väga hariv. Kõne algas sellest et mind huvitas kutsika toit, igasugu krõbinad, mida võiks anda, mida mitte. Siis tahtsin teada ka närimiskontide kohta - kusjuures selle vastus üllatas mind. Parem on anda koerale värsket või kuivatatud aga mitte neid pedigree omasid. Need pidid tegema paksuks koera. Sain ka teada, et igasugust teravilja pole koerale vaja jne. 

Täna panime ka paika päeva, millal me koerale järgi läheme. Seega viljandlased - 21 detsember suundume me sinnapoole!! See on see päev, kui meie pisikene koju tuleb!!!!! Ma ei jõua ära oodata enam seda 24 päeva.. 

Seega enam ei ole palju aega oodata, kuni saabub meie perre uus pereliige. Panen ka natukene pilte teile vaatamiseks. Fotograafiks on see naisterahvas, kelle juures praegu meie tibukene kasvab. 

"Minu süü, anna andeks"
Hiihii, nii nunnu häbelik pilk

Sellest sai nüüd vist minu kõige lühem postitus. Igastahes ma ostsin koerale tema esimese rihma ja traksid ning ostsin ka toidukausid. Kodu on juba valmis selle preili tulekuks :D

Meie kutsa rihm ja söögikauss..

Kutsikas Vol2

Ma olen täna terve hommiku ikka mõelnud kas ma kirjutan kutsika teemal edasi või jääb see üllatuseks. Nagu näha, siis olen otsustanud ikka kirjutada. 

Seda koera Lissit me endale ei saanud. Järjekord siiski võitis ja sai meist ennem ühendust võtnud perekond ta omale. Kristo oli selle peale kohe eriti õnnetu ja hakkas paaniliselt - kui ma nii saan öelda, uut koera otsima. See võis olla ka selle pärast, et ta teadis, et mina nii väga tahan koera ja võib olla ei soovinud ta et ma õnnetu oleksin. 

Igastahes Kristo otsis mulle välja mitu lehekülge, kus on veel selle tõu kutsikad ja mina hakkasin helistama. Esimesena helistasin Viljandi pesakonnale aga sealt ei võetud vastu. Okitokist ma väga koera võtta ei taha, eriti kui see maksab 200 euri mis on selle koera tõu kohta kuidagi liiga odav... Ju ta mingisugune segatõugu ole. Pildid mis oli sinna pandud on aga googlest võetud. Tean ja olen näinud neid pilte juba varem. 

Helistasin siis uuesti sinna pesakonnale ja taaskord ei võetud vastu. No juu siis ei ole inimesel aega. Töö juures tuli järgmisel hetkel nii palju tegemist, et ma suutsin vaikselt unustada koera mõtet ja arvata, et ah, pole vahet. Koer tuleb kui ta tulema peab. 

Tööpäeva lõpus helistasin uuesti ja siis võeti vastu. Tutvustasin ennast viisakalt ja oma soovi võtta koera. Et olime käinud tartus kutsikaid vaatamas aga seal juba võeti meie tüdruk teise perekonna pärast ära, kes oli järjekorras eespool. Seejärel ütles ta, et ta teab mind. Lissi perekond oli talle juba meist rääkinud ja meie soovist emast kutsat saada. Ainus kutsa mis tal on veel ära anda on värviveaga emane. 

Uurisin mida see värviviga tähendab ja tema seletas mulle. Noo ilgelt suur viga küll - üks silm on pruuni karvaline ja teine valgekarvaline. Nii eriline ja sellist ei ole ju väga palju. 

Ja öelge mulle nüüd et ta ei ole armas? 

Selle peale kirjutasin ma talle vastu, et loomulikult soovime me seda koera saada ja nüüd ootan, kas koera praegune omanik on nõus minu maksetingimustega. Nüüd ootan vastust ja seejärel peame ootama kuni koer on piisavalt suur, et ta koju ära tuua.

Nüüd jääme vastust ootama ja eks me anname ka teile teada kuidas meie koeraotsingu lugu laheneb..

Vanaisa

Kuna juba on tulnud küsimusi vanaisa teema kohta siis tänase postituse kirjutan sellel teemal. 

Vanaisal läheb päev päevalt aina halvemaks. Küll proovime teda ravida loodusliku meditsiiniga küll meie tänapäevase arstimeditsiiniga. Tundub, et miski ei taha väga aidata. Praegu kahtlustatakse vanaisal ka kopsupõletiku, mis ei ole midagi imestada, selles külmas, kus ta on. 

Ta on pidevalt väsinud, tal on koguaeg külm ja ta pole rahul ka seal Kiisal, kus ta hetkel viibib. Meile ta siiski tulla ei taha. Lihtsalt pole nõus tulema. 

Kolmapäeval peaks ta minema arsti juurde või siis tuleb arst meile aga kuna vanaisa on endiselt Kiisal ja keeldub katekooriliset meie juurde tulemast ja sinna arst ju ometigi ei sõida siis tuleb ta vastu tahtmist ikkagi meie juurde tuua. Vanaisa tuba on korras juba ja palju rohkem korras kui meie toad :D Seal on kõik olemas. Laed, aknalauad, põrand, külmakpp ja tuleb ka voodi ja laud ning isegi arvuti saab ta omale. Peaks ju tekkima tahtmine tulla meile. Ainus probleem, mis on, on see, et vannituba ei ole veel valmis. Meil on vaja torud vedada, plaadid panna ja asjad sisse viia. Üldse pole palju teha aga see, mis teha on, on kulukas. 

Praegu arvame, et vanaisa tuleb ehk kolmapäeval meile. See oleks ju hea lahendus aga kõik sõltub ikkagi vanaisast endast. Kas ta tahab tulla või mitte. Vahepeal tundub, nagu ta oleks väike laps, kes vaidleb kõigele heale vastu. Ei taha süüa, ei taha juua, ei taha sooja kodu, tahan üksi ja rahu. Meie juures oleks tal kõike piisavalt. Oleks rahu, saaks olla üksinda aga saaks ka piisavalt süüa ja juua ja olla. Oeh, see vanaisaga tegemine. 

Vanaisale väga meeldivad loomad ja ma arvan, et see koerapreili rõõmustaks teda kaa, kui ta meie juures elaks. Olgugi, et koerapreili ei ole koguaeg ringi jooksev, sel ajal kui meid ei ole, on tal oma pesa, kus ta on. Siis õpib kiiremini pissil käima ja olema. Seda soovitavad meile ka kasvatajad. Aga kui me oleme kodus siis koerapreili saab ju vabalt ringi joosta ja isegi vanaisaga suhelda. Võib olla teeks see vanaisa tuju paremaks.

Sellest teemast ma edasi hetkel ei oskagi midagi kirjutada. Saan täpsemalt edasi rääkida, kui vanaisa on tõesti juba siin. Ta on meil paras jäärapea ja on kategooriliselt kõigele heale vastu seega, me siiani ootame, tuba valmis, millal meie kallis vanaisa on valmis tulema meie juurde. 

Kutsikas

Nagu ma juba lubasin ja siis taaskord oma lubadusea hiljaks jäin - lugu kutsikast.

Kuna me Kristoga käisime vaatamas kahte pesakonda tekkis meil üsna hea arusaam, missugune on korralik kutsikas ja missugune siis natukene halvasti hoitud või midagi... Kui võtta tõukoera siis päris igasugust ju ka ei võta eriti nii suure summa eest, mida nad küsivad. 

Alustan siis juttu esimesest pesakonnast. 

Sõit esimese pesakonna juurde kulges hästi. Tartust natukene välja - nii umbes 11 kilomeetrit. Astusime siis ühte vanemasse ning lagunevasse majja mille tagahoovis oli koertekari. Seal võis olla vähemalt 11+ koera. Neid oli ausalt väga väga palju. Perenaine juhatas meid sisse, kus siis oli kutsikate ema juba ootamas. Ema oli ilus koer ja tõesti nägi välja nagu Leedi ja Lontu Leedi. Noo ta oli elegantne ilusa rühiga jne. Kutsikad olid eraldatud väiksemasse tuppa, mis haises kohutavalt pissi järgi. Noo kutsikad ju ikkagi. Kokku oli neid seitse. Nii kui sisse astusime siis kõik seitse jooksid aiaäärde, millega nad uksest eraldatud olid. Kutsad olid väga armsad. Meil oli alguses olnud selle perenaisega jutt, et soovime emast ja kindlasti kohe emast. Emase hind oli 1300.- ja sellega me olime arvestanud. Kohale jõudes tekkis ilmale uus jutt. Ta ei tahtnudki oma emast meile anda ja hakkas pakkuma meile isaseid, kes ei olnud üldse seda nägu, mida me soovisime. Seejärel tõusis emase hind 1500.- peale. Seejärel, emane kutsi oli väsinud ja tema aga hakkas väitma, et näe, see koer ei tahagi teid jne. Hmm... Väga kummaline küll. Natuke aega veel tutvusime kutsikatega ja vaatasime neid ning seejärel lahkusime. 

Ma hakkasin kohe uurima, kas kuskil on veel mõningaid kutsikaid pakkuda ja ülla ülla, üks pesakond oli veel sündinud. Siin samas Tartu lähedal. Helistasin... - ei vastanud. Niimodi oma paar korda. Mõtlesin, et ju ta ei saa siis rääkida ja läksime Kristoga kinno. Näljamängude viimast osa vaatama - mis oli noo nii igav, et ise kaa ei usu... Ma oleks peaaegu magama jäänud. Kõik eelnevad osad on ikka nii palju paremad, see viimane aga venib kuidagi lõpuni, et lõpetada raamat ja anda loole ilus muinasjutuline lõpp. PFFFFFFF...

Pärast kino proovisin uuesti helistada teise pesakonna perenaisele. Vastas. Vabandas, et ennem vastu ei  võtnud kuna oli tööl. Väitis, et oli just minu telefoni numbrit hakanud valima, kui ma helistasin talle. Telefonis oli hääl nooruslik ja meeldiv. Leppisime kokku kohtumise järgmiseks päevaks. Jälle ei suutnud ma ära oodata. Oleksite näinud vaid seda pilti, mis oli kenneli kodulehel sellest kutsikast! Ta oli ikka noo nii armsa näoga ja nii ponsa :D

Kristo kaa ootab juba seda koera.. Aga mul on hakanud tekkima hirm. Jah, me soovime pereliiget meile ja kedagi keda veel hoida ja armastada aga kuidas see kõik välja nägema hakkab. Okey, see koer ei söö palju ja tahab ainult kaks korda õues käia - hommikul pool tundi ja õhtuti pikemalt. Ta on kaisu ja musikoer. Armas ju. Aga siiski... Hirm on ikka pisike, sellise muutuse ees.

Järgmine päev siis sõitsimegi selle maja juurde, kus koer elas. Maja oli suur ja kollane. Tundus väga hästi hoitud. Kõrval oli punakat värvi kuur või midagi taolist. Hoov oli suur ja väga ilus. Kaetud muruga kõigest, aga oli näha, et selle kodu eest hoolitsetakse. Meid juhatati sisse. Emane koer kartis meid natuke. Perenaine seletas, et see olla kunagi juhtunud näitusel, kus keegi ründas koera kahe käe ja kõva häälega ja sellest ajast peale ta kardab võõraid. Aga noo täiesti arusaadav ju, et sedasi hakkabki koer kartma. Kes see nii teeb?

Seejärel juhatati meid kutsikate juurde ja perenaine näitas meile koera, keda ta tahab ära müüa. Oh sa pisike. Ta oli ikka noo nii armas. Tal ei olnud juures vastikut koera haisu vaid lõhnas kuidagi paremini. Sain koera omale sülle ja sinna ta magama jäigi. Nii numpsik oli. Lobisesime perenaisega ja ta ütles, et tegelikult on sellele koerale veel teinegi perekond olemas, kes teda võtta sooviks. Lõppkokkuvõtteks otsustab siiski tema, kellele ta selle koera müüb. 

Koer oli päris kallis. 1400.- aga see on nagu tagatisraha. Ta tahab selle koera eest pesakonda paari aasta pärast - kuna koer on ikka tõesti ilus, siis annaks ka kenad järglased. Kui pesakond sünnib, siis saaksime oma raha tagasi ja koer oleks meie oma. Algselt oleks ta siiski kaasomandis. Noo pesakonna vastu ei ole mul midagi ja paarkorda võiksin ka näitustel käia. Poleks probleemi. Aga seda 1400 eurot ei ole küll kohe taskust võtta, kuna see on päris suur summa. Me oleksime nõus maksma seda kasvõi kolmes osas nii, et pool mina ja pool Kristo. Sedasi meil õnnestuks. Kuna meil on ju veel nii palju teisigi kulutusi nagu köögi ostmine ja kogu tehnika mis sinna sisse käib... Kõik see on vaja ära maksta ja kohe kohe on vaja ka kõik ettemaksud teha, mis pulmade korraldamisega seotud on. 

Uurisingi siis, et kas oleks võimalik maksta lühikese järelmaksuga aga see naine ütles, et tal on olnud nii halb kogemus, kus inimene kõndis koeraga minema ja jättiski raha maksmata. MA VIHKAN SELLISEID INIMESI, KES NII TEEVAD!! See ei ole ju aus. Sa usaldad kedagi ja siis see inimene kõnnib minema sinu kõige kallima varaga. Lausa välismaale?!? Idioodikari ikkagi! Mina nii teha ei oskaks aga ma saan aru ka, et temal on nüüd raske usaldada kõiki, kes järelmaksu pakuvad. Ma mõistan täiesti.

Leppisime kokku, et me mõlemad mõtleme. Tema mõtleb, et kummale perele ta selle koera annab ja meie mõtleme täpsel, kui paljus osas meil on võimalik maksta selle koera eest. Seega me Kristoga hakkasime eile eelarvet koostama meie rahaliste seisude kohta ja ma arvan, et meil oleks vaja võita loteriis mingi hea summa :D Kõik asjad on ju niiii kallid! 

Arvutasimegi siis välja, et kolmes osas on meil täiesti võimalik seda koera osta, ehk 500 dets, 500 jaan. ja 400 veeb. Kas tema sellega nõus on seda me veel ei tea. Oleks vaid see suur summa siin kohe võtta ja saaks selle kutsa juba laup koju tuua!! Ta oli tõeliselt armas! 

Kas ta pole mitte armas?

Saage tuttavaks - Lissi

Kas ta pole mitte armas? Nagu oleks mängukoer. Selline nöpsik! Nüüd on meil vaid loota, et perenaine valib meid oma koostöö partneriteks ja me saame selle koera koju tuua neil tingimustel, mis meile sobivad. Tõesti, me pole Kristoga inimesed, kes kedagi petaksid ja me maksaksime selle koera eest ausalt. 

See nöbinina oleks meie perekonna jaoks küll suur muutus aga ta tooks meie kodule nii palju soojust ja armsust juurde. Kodutunnetki ehk. Ma võtaksin ta igale poole kaasa, kuhu ma saaksin teda võtta :D Ma ei jätaks teda koju üksinda pikkadeks tundideks vaid ma mõtleks midagi välja, kuidas koeral oleks kaa hea olla. Ta ju tuleks meie perekonda ja temast saaks meie pisikene beebi. 

Jään ootama vastust ja kui see teada, eks informeerin teidki. Kas koer saab tulla meie juurde koju või peame me ootama järgmise pesakonna sündi. Sealt teisest pesakonnast me siiski koera võtta ei soovi. 

Mulle lihtsalt meeldib vaadata....

Hehee... See sai nüüd küll väga naljakas pealkiri siia. Miks selline, see selgub jutu käigus!

Aga eile siis peale tööd istusin töökaaslase auto peale ja sõitsime Nõmmele. Seal ootas mind juba Kristo. Oli ju kätte jõudnud see nädalavahetus, kus me maale puhkama läheme. Ma tean, et Kristo on alati õnnelik, kui Võru poole sõitma hakkame. Nimelt iga kord kui me oleme Võrus, peab ta ikkagi ära mainima, et me peaksime siia ikka kolima, me peaksime siia maja ostma või korteri üürima. Ühesõnaga Võrru elama tulema. Ma tean, et ta on siin õnnelik. Siin on ju tema sõbrad!

No eile jäin ma autos magama ja ega ma väga ei tea millal me Võrru jõudsime. Igatahes kui mina silmad lahti tegin oli auto jummala tühi. Mulle vahtis vastu üks üüratu puu oma hirmuäratavate okstega. Kuhu ma küll olen sattunud? Kus on Kristo? Tõusin siis istuli ja vaatasin. Mingi pisike majake, kus tuluke põleb... Hmm... Kas Kristo läks võtit võtma? Laternaga? Miski oli mäda ja ma kohe esimese asjana ei teadnudki kas mulle meeldib see või mitte. Tõmbasin siis jope selga ja läksin sisse. Kristo tegi kaminasse tuld. Mind nähes küsis, et miks ma ei maga... Hmm... Kuidas sa magad kui suur hirmus puu sulle kurjakuulutavalt otsa passib? Prrr... 

Me ööbisime sauna majas. Seal oli alguses ikka nii külm aga kella ühe paiku ööseks oli soojus majja tulnud ja päris hea olla. Ma jäin selles samas soojuses rahuliku unne. Mõeldes veel, et näe, nüüd meil pulmas ei olegi videograafi...

See töö ja töö reziim. Ma ärkasin juba kell seitse, mille üle ma küll ei imesta, aga nädalavahetusel võiks ikka kauem magada! Ei. Harjunud ärkama ja nii ongi! Ma ei tahtnud Kristot äratada ja seepärast võtsin telefoni ja hakkasin vaatama mis on uut ja huvitavat. Telefon vibreeris korraks, et anda mulle teada, mulle tuli sõnum. Facebooki ilmus uus teade. Sinna mida ma praktiliselt üldse ei kasuta. Teade. Keegi küsis mind sõbraks. Lisasin. Sirvisin siis automaatselt seal edasi ja ma nägin videot. Panin siis selle tööle. See oli üks pulmavideo. Seda pulmavideot vaadates tulid pisarad kohe vägisi silma. Noo ei saanud neid kuidagi tagasi hoida. See video oli nii ilus ja seega ma siis kohe kirjutasin sellele video autorile. Vastust ootama jäämata vaatasin järgmise ja järgmise video kuni lõpuks tuli vastus. Ta oli sel kuupäeval vaba. VABA!!! Ja nüüd - hõivatud.

Oh, ma täna hüppan ühe teema juurest teise juurde... Nii palju tahaks kirjutada ja nii palju öelda, kuid midagi võiks siiski ka saladuseks jääda. Nii on ju ikka huvitav, kui on ka mõni saladus mida pidada. Kuna ma viimasel ajal jõuan nii harva arvuti taha, et kirjutada blogis edasi ja vahepeal uudised kogunevad siis ei oskagi enam kuidagi oma mõtteid paika panna. Kuidas ja mida täpselt siia kirjutada. Tahaks ju kõigest natukene rääkida. 

Täna oli Kurtide klubis, Võrus, sünnipäev... VKÜ sai 14 aastaseks. Mulle väga meeldib olla nende inimestega koos. Nad on toredad, naljakad ja sõbralikud. Täna ma jälgisin aga Kristot. Ma ju tean, kui õnnelik ta on, kui on nende inimeste juures. Ja ma tean, et talle meeldib ka hoobelda. Eks meile kõigile ju meeldib vahel. See, kuidas Kristo rääkis oma tööst täna sõpradele, endal silm läigib ja nägu naerul. Näitab pilte mida ta seal tööjuures on teinud. Mis on eriti põnevat olnud.. Jutustab kõrvale lugusid ja räägib, kuidas miski asi käib. Ta on õnnelik! Mulle lihtsalt meeldib vaadata, kui tal silmad säravad ja ise nii õnnelik jutustab oma tööst. Mulle lihtsalt meeldib vaadata, kui ta on oma sõpradega ja naudib nendega lobisemist! 

Pärast VKÜ pidu läksime siis Miku õe juurde korterisse lauamänge mängima. Noo ma küll ei mänginud. Ma vaatasin Kristot ja jälgisin teda. Ta on üks õnnega koos inimene. Tal on nii palju toredaid sõpru! 

Kella 10 aeg, kui autosse istusime siis Kristo ütles mulle:"Ma tahaksin Võrru kolida!"

Ma tean, et ta tahab, aga ma ei taha, et ta loobuks oma tööst, mida ta samuti väga naudib ja armastab. Siin tal ju sellist tööd ei ole võimalik teha. Võib olla tulevikus ostame suvekodu siia ja siis saab puhkuste ajal tihedamini käima hakata. Ei tea, eks seda kõike veel vaatab. 

Homme proovin kirjutada kutsikast natukene! Ilusat lugemist siis kõigile ja loodan, et naudite! Mulle on juba paar korda öeldud, et neile meeldib lugeda mu blogi. Ma tänan selle meeldiva tagasiside eest ja eks ma ju selle pärast kirjutangi, et nii endal, kui teistel oleks põnev!
Kallid!

Haigused ja pulmad...

Reede oli üks kummaline päev minu jaoks. Mul vist oli väheke palavik aga kõik oli nii naljakas ümber ringi. Õhtul, kui töölt koju läksin tundus kõik olevat normaalne... Nii nagu alati vaatasime Kristoga koos filmi ja rääkisime juttu veel.

Laupäeva öö oli minu jaoks õudusunenägu. Mul hakkas öösel nii paha, iiveldas ja üldse ei saanud olla. Proovisin küll magada aga noo iga tunni aja tagant ärkasin uuesti, sest iiveldas. Laupäeval pidime minema vaatama taaskord pulma maja ja viimased asjad seal üle vaatama. Lisaks sellele pidime kohtuma fotograafiga, kelle ma olen välja valinud aga sellisena ei tahtnud ma küll kuhugi minna. Helistasin siis fotograafile ja lükkasin kohtumise edasi. Ma arvan, et selle kolme tunnise sõidu ajal Pärnusse oleks mul olnud pool teed väga halb. Otsustasime Kristoga, et nõval käime ära. Sinna on ainult ühe tunni sõit ja tagasi sama palju. Olgugi, et ma ei tundnud ennast kõige paremini läksime siis hommikul sõitma.

Kohale jõudsime natukene peale 11 hommikul. Seal me saime teada, et meil on olemas telk ja toolid ja lauad ning, et ma ei pea hakkama neid enam otsima. Ma andsin neile kõigi nimed, kes meil juba on midagi tegemas. Siis ma sain veel teada, et nüüd kohe kohe peaks tulema hinnapakkumine ja et sellest 35% tuleb Jaanuari kuul ära maksta. 

Siis maja omanik andis meile ka ühe hea toitlustaja nime ning ma kirjutan talle kohe täna, et saada toitlustusfirmast hinnapakkumine. Nii palju sain ma veel teada, et meil on nii lühikese ajaga nii palju infot kogutud, et võiksime pulmad pidada juba kasvõi homme. Imeline, kas pole? Ainult kleiti mul veel ei ole ja ma juba enam ei tea, kas see kleit mis ma algselt valisin on ikka päris see, mida ma tahan. Mul on silme ees see pilt, milline see kleit peaks olema... Keeruline eks.. Küll neil meestel on ikka kerge. Ülikond ja muud ei midagi. :D

Koju tagasi jõudes olin ma aga juba nii väsinud et viskasin ennast voodisse. Ma polnud veel midagi söönud selle päeva jooksul ja kui aus olla, siis ega isu ka ei olnud. Mõte toidust ajas juba iiveldama. Kristo oli nii hoolitsev ja armas terve päev. Selliseid mehi, nagu tema, on maailmas ikka väga vähe. Õhtul kella viie-kuue aeg ma panin kraadiklaasi alla kuna silmad juba põlesid ja noo ikka iga tunniga läks halvemaks. Kui kraadiklaasi ära võtsin selgus tõde miks. Mul oli 40 palavik. See on liiga kõrge isegi minu jaoks. Viimati oli mul nii kõrge palavik teises klassis kui mul puugi hammustusest oli tekkinud puukentsefaliit mis arenes edasi ajukelme põletikuks. Ma hästi mäletan, kuidas ma istusin pikalt haiglas. Seekord see 40 palavik ehmatas mind samamoodi väga ära, sest ma ei taha haiglasse minna. Mulle üldse ei meeldi haiglad!

Helistasin kohe emale üles, et kas tal on midagi, millega seda palaviku kiirelt alla võtta, kuna ma ei tahtnud võtta tablette ja mu ema on rohkem loodusliku ravi pooldaja. Ema käskis üles minna, et ta saaks mulle anda aroonia mahla ja mingeid terakesi. Kristo aitas mind üles, kuna mul pea käis ikka korralikult ringi. ema andis rohud ja siis tulime alla tagasi. 

Ta on nii armas ja hooliv. Pärast aitas mu trepist alla kaa, kuigi sealt oleksin ma ise alla saanud, see ei ole ju nii keeruline ka :D 

Võtsin fosfor mingit asja ja veel mingit kahte asja, seejärel päevakübara mingit kibedat asja ja aroonia mahla. See kõik tõmbas palaviku kiiresti alla 38 peale ja tund aega hiljem juba 37 peale. Ma olin juba nii väsinud, et proovisin Kristo kaisus magama jääda. Kristo vaatas mingit õudukat samal ajal. ÕÕhhh... Mulle õudukad ei meeldi. Ma sel öösel ei ärganudki kordagi üles, mis on juba väga hea ja ma magasin kella 9ni välja. Nüüd mõnda aega üleval olnud ja palavik on endiselt 37,5. 

Huvitav küll, miks need haigused sedasi ründavad. Mul on väga hea meel, et esmaspäev on mul kaa töö juures vaba ja siis ma saan ennast korralikult terveks ravida. Loodan, et teisipäevaks olen ma juba terve, et lastele oma haigust edasi ei annaks. 

Kui ma varem ei ole suutnud ette kujutada seda, millised mu pulmad peaks välja nägema ja kõike sellist siis nüüd juba hakkab looma mingisugune pilt. See kõik saab olema ikka imeline ja väga ilus. Terve õhtu ma mõtlesin milline see meie pulm siis olema saab ja ma jõudsin otsusele, et see saab olema muinasjutuline nii meie kui ka külaliste jaoks. Kristo on mul ju perfektsionist ja see tähendab seda, et kõik pea olema täiuslik! :D

Ehitamisjärgus kodu...

Oh seda tänast õnne ja rõõmu, kui me lõpuks ostsime omale elutuppa kardinapuu ja kardinad. Olles juba aasta aega olnud ilma kardinateda ei mäletanudki enam, kui uueks ja värskeks teevad toa uued kardinad. Eelmine talv ei olnud väga mahti ja raha panna kardinapuud ja nooh, sel ajal olid ka hoopis teised eesmärgid. Oli ju vaja kõigepealt ehitada valmis tuba, kus magada ja seejärel tuba, mida saaks kutsuda elutoaks.

Kuna kodu on juba nii valmis, et varsti tuleb juba köök, mida noo lihtsalt ei jõua ära oodata ja uurin, et ehk on võimalik seda isegi varem paigaldama tulla, kui 14 detsember. Seejärel tuleb lagi ja siis nagu olekski kõik valmis... Peale vannitoa. Kuidagi millegipärast on see nagu sinna üsna viimaseks jäänud. Aga sellest ei ole ju hullu midagi :) Praegu kõik nagu sujub ja küll see vannituba kaa valmis saab... Kunagi...

Aga täna siis oligi peale kooli kohe meil Kristoga poodidesse jooksmine... Mul oli kindel eesmärk, et ma ostan kardina puu ja mul on kama kaks mis see maksab. Peaasi, et oleks 4 meetrit ja ühes või kahes tükis, mis oleks üks pikk riba. Käisime siis Järve selveris ja uurisime ringi. Seal ei olnud täna nagu reaalselt mitte ühtegi vaba parkimiskohta. Otsisime ikka mitu ringi kuni lõpuks leidsime. Käisime siis poes ringi aga ka mitte ühtegi korraliku kardinapuud sealt kuskilt ei saanud, mida ma soovisin.

Pärast seda seiklust siis läksime K-rauta, kust ostsime kaks kardinapuud ja jäime veel tapeete vaatama. Ka seda oleks ju elutuppa vaja veel. Üks tapeet meile päris meeldis ja ma arvan praegu, et ilmselt selline meile ka tuleb... Aga ilmselt ka natukene hiljem.

K-rautast läksime kohe ka jyski ja ostsime kardinad. Huvitav oli see, et meil ei olnud mitte mingisugust eriarvamust Kristoga kardinate valiku puhul. Me mõlemad teadsime ja tundsime, et need peaksid olema just niisama lillad nagu nad meile said. Mmmmmm... Lillad kardinad.... Imeliselt imeline!

Koju tulles ei pannud Kristo kohe kardinapuud üles ja mina olin nii kannatamatu. Ma tahtsin ju loomulikult kohe näha, mis tunne on, kui on kardinad ees. Argghhh :D Kristo kiusas mind aga. Tema rahulikult hakkas omale süüa tegema. Siis vaatas telekat... Mina juba enam ei kannatanud. Võtsin kardinapuu kilest välja. Hakkasin juba kokku panemagi. Lõpuks siis võttis Kristo kätte ja tõi akutrelli. Jessss!! Me saame kardinapuu üles pandud.

Viisteist minutit umbes läks aega ja üleval ta juba oligi. Kardinatega koos. See vaatepilt, mis mind aga sel hetkel tabas oli imeline. Nii kodune, nii soe ja nii ilus... Kristogi hakkas naerma ja ütles, et meie kodu on nüüd nii teistmoodi. Harjumatu ja kuidagi uus.

Lagi on ikkagist puudu... Aga küll ka tema kunagi tuleb. Kardinad on minumeelest aga väga vinged!

Autoremondimehe tulevane abikaasa....

Täna oli selline huvitav päev... Ausalt huvitav... Te ilmselt juba tahate väga teada miks ja nihelete põnevusest eks? No eks ma siis räägin, miks oli tänane päev siis teistest nii erinev...:

Hommikul, kell 6,45 istusin autosse ja hakkasin sõitma töö juurde. Nooh, ega sinna kaua ei sõidagi. 10 minutit hiljem olin ma juba töökoha lähedal aga äkki jäi auto raadio vait... Ma mõtlesin, et milles küll asi ja siis ma märkasin, et amatuurlaual mitte ükski seier ei näidanud mulle ei kiirust, ega pöördeid. Isegi seda ei näinud kas auto on soe või külm. Nagu oleks keegi selle välja lülitanud. Ma ei tea, kui kaua see oli niimodi olnud, aga seda avastasin seal... Tee peal...
Sel hetkel ma teadsin, et selle autoga jõuan ma täpselt lasteaia ukse juurde. Ma teadsin, et nii, kui ma seal olen ja auto välja lülitan, siis on ta ka kutu. Koju ma selle autoga ilmselt ei saa, sest auto enam tööle ei lähe. Ma parkisin auto tagurpidi parklasse just selle eesmärgiga, et kui on vaja kasutada krokodille, et autole särtsu anda. Pärast parkimist lülitasin auto välja ja proovisin uuesti... Sel hektel juhtus täpselt see, mida ma arvasin... Auto tegi häält aga tööle ta ei läinud. Läksin siis tööle ära...
Tööpäeva lõpus aitas mu töökaaslane Kristel auto tööle saada andes autole särtsu. Autoga jõudsin vaevu koduni. Kodus võtsin auto aku välja nõnda nagu Kristo palus (Kas see tõesti peab olema niiiiiii raske?) ja panin laadima. Kristo soovis ka pilte generaatori rihmast, ja ma tegin talle. Generaatori uus, äsja ostetud rihm oli hullemas olukorras kui see, mille Kristo oli seal alles paar päeva tagasi ära vahetanud. Kristo palus mul vana generaatori rihm prügikastist välja koukida ja alles hoida. Meil on vaja uut generaatori rihma naguinii aga ennem on vaja ju aru saada, miks see generaatori rihm nii katki läks. Kuidas see niimodi juhtus?
Tunnen ennast ikka väga vinge ässana, kes tegi auto peaaegu korda :D Nooh, aku paneb küll Kristo ise tagasi ja loodetavasti vahetab ka generaatori rihma ära... Mul on vaja väga homme tööle saada :D Aga kummaline, et automehhaaniku naine teab ja oskab osa sellest, mida mees oskab.. Näiteks kas te teate kumba (musta või punast) krokodilli peab ennem ühendama ja mis juhtub, kui teha vastupidi? Kuidas akut eemaldada ja mis juhtub siis, kui teha midagi valesti?
Tunnen ennast jube targana, ma tean! :D Aga see oli väga tore kogemus, et sain autoga natukene nokitseda ja teha midagi head, et Kristol oleks kergem ja kiirem võimalus autot parandada. Kas keegi teist tarkadest oskab öelda mulle kuidas generaatori rihm  saab katki minna paari päevaga? See ei ole ju reaalne?

Vot, nii katki paari päevaga. On see
võimalik?

Prügikastist otsisin tervema.

Panin aku laadima...

Caffe Lyon ja konnajalad...

Täna, kui nii võib öelda siis oli minu ja Kristo ametlik esimene kohting. Noo ikka selline, kus me panime viisakad riided selga ja läksime ühte üsna kallisse restoraani, mida kutsutakse Caffe Lyon. 

Restorani valik selline just sellepärast, et see nädal, nagu juba viiendat aastat olnud siis novembri esimene nädal on restoraani nädal. Paljud restoraanid üle eesti teevad pakkumise, panevad menüü valiku, kas kolme või siis viie käigulise toiduga, mille saab ette broneerida ja kohapeal tuleb maksta siis ainult joogi eest. 

Ema andis mulle idee ja minus läks see nii keema, et ma siis broneerisingi ühte kallisse restoraani meile koha ja täna oli siis minek. Peale tööd ma siis tulin koju ja vahetasin riided... Isegi Kristo pani viisakamad riided selga.

Selline siis ongi minu muska

Õde pidi kaa ju oma kodu riietega
pildile pääsema.

Iluuuuzzz!

Olles siis kodus ilusad selfied ja muud pildid tehtud, oligi meil aeg minema hakata. Ma krabasin kapist oma mantli ja ajasin omale kontsad jalga ja sedasi me järgneval hetkel auto poole kappasimegi. Mida ma aga kohe alguses teile ei maininud oli see, et mis menüü ma siis toiduks valisin meile. 

Kuna ma ei tahtnud midagi tavalist ja mõttetut siis ma mõtlesin valida sellise toidu mida naguinii ei valiks kuskil, kui minna sööma ja midagi nii erilist, mida iga teine koht ei paku. Väga palju oli restoraane, kus pakuti kas siis kaheksajalga, lammast või kitse... Ma aga tahtsin midagi nii erilist ja huvitavat, mis paneks enamus inimesi silmi pööritama :D

                                                      

Mõista mõista mis see on....

Selline nägi siis välja meie eelroog. Huvitav kas pole? (Kai kuna sina ei näe pilti siis kirjeldan natuke: Esimese pildi peal on hunnik salatit mingi pruuni kastmega ja teise pildi pealt tuleb välja salati alt mingid jalad..)

Kas ma olen tõesti natukene hull või ma ausalt naudin selliseid kahtlaseid roogasid? Loomulikult oli see konnapraad. Ja need jalad, mis kuskilt välja paistsid olid konnajalad :D Üllatav oli aga see, et Kristo ei teinud teist nägu ka ja pärast lausa kiitis, kui hästi maitseb üks konn. Huvitav, kuidas neid konnasid kinni püütakse nii suures koguses, et lauale panna... Hmmm... Huvitav, huvitav....

Järgmiseks tuli lauale pearoog. Muidugi oli meil ka valge vein eelroa juures ja nüüd, kus tuli pearoog, siis pakuti meile roosat veini. Pearoaks oli tallekarree... Hmm...

Pildil on tallekarree, kalmaar
 ja battaadipüree

Vahepeal pilt Kristost...

Tallekarree oli väga maitsev ja ausalt, mina ei ole nii head lammast oma elus vist mitte kunagi söönud. See oli nii pehme ja nii mahlane... Roosa veel, nagu pildilt näha. See oli super! Ausalt, kui satute kunagi Caffee Lyoni siis soovitan selle ära proovida!!

Viimaseks oli pakutud aga maasika-mangokook mis, millejuures mulle maitses ainult see mõnusalt magus maasikas seal otsas, mis oli nii värske maitsega. Kook oli minu jaoks liiga magus aga Kristole see eest maitses see väga ning ta sõi ka minu tüki kooki ära.

Lõpetuseks siis niipalju, et enne lahkumist anti meile kaasa veel ka Macrooni kotike kingituseks, mille sees oli kaks macrooni - ma lihtsalt armastan neid! Lisaks saime loosimises osalemiseks kupongi ja kuna neil jääb igast pävast järgi saiakesi, siis saime ka kotiga värsket ja head saia kaasa... Nooh, hommikul küpsetatud. Piisavalt värske minu jaoks!

Toit oli super ja maitses väga hästi. Isegi need konnajalad - kellele peaks kõhedust tekitama siis need on päris head. Tasub proovida! Samuti soovitan osa võtta ka restoraani nädalal! See on üks super kogemus. Praegu aga olen juba liiga väsinud ja homme on töö päev seega head ööd minu poolt ja mõnusat lugemist neile, kes pole veel väsinud!