Pildistamine

Täna oli minu ja Kristo pildistamine. Fotograafiks pidi olema Jane, aga nagu teada, siis miski pole kunagi kindel. Jõudsime siis Kristoga linna, saime Janega kokku ning ta tegi mulle meigi. Fotomeigi... Nii palju või tugevalt ma polegi ennast veel meikinud ja siis ma ei tundnud ennast enam peeglist vaadates ära. Jane tegi mulle ka soengu. Aga kuna midagi juhtus sellega, kes pidi kaamerat laenama ja too teine, varuvariant oli kodust ära läinud pärast meikimist olime olukorras, kus meil ei olnudki kaamerat. 

Jane pidi pärast meie pildistamist kokku saama Anete Palmikuga, kes on oma ametilt fotograaf. Jane siis uuriski, et kas Anete saaks teha meist pildid "save the date" jaoks. Anete oli nõus ja pidime kohtuma siis, kui ta pildistamise lõpetab. 

Istusimegi siis Telliskivi Reval Caffees, sõime kõhud täis ja juba üsna varsti oli ka Anete kohal. Jane rääkis mida ta on oma vaimusilmas ette kujutanud ja mida ta tahaks teha ning Anete proovis välja nuputada kohta kus saaks häid pilte ning kus oleks valgus ka hea. 

Noo nende kahe koostöö oli super. Mõlemad juhendasid meid ja andsid nõu, soovitasid.... Aga kuna ma vist sinna kaamera ette väga hästi ei sobi ja ma ei tunne ennast just väga hästi, kui mind pildistatakse siis ma olin nagu puuga pähe saanud ja väga ei osanud kuidagi olla. Mul on väga hea meel, et nad kahekesi nii osavalt meid kokku panid sest me praktiliselt proovisimegi teha kõike mida nad meile ütlevad. 

Ma ei ole vist harjunud väga olema kaamera ees, pigem oleks ikka kaamera taga. (Mitte ühtegi halba sõna ei tule ei fotograafi ega ka Jane kohta sest nemad olid väga super vinged.) Kristo pärast ma üldse ei muretse. Ta näeb kuidagi iga pildi peal nii super hea välja ja siis minul on alati midagi viga. Kas siis silmad kinni, liiga lahti, lõualott, lõug liiga kõrgel... Mida iganes... Kuidas saab olla nii, et Kristo pildid on alati niii head. Niiii loomulikud ja kuidagi.... Grhhh... Vaadates ka teiste pilte, mida on aegajalt näha fbs siis ikka teeb kadedaks küll... Kuidas nad oskavad olla... Kuidaaaas? Nagu loomulikud modellid noh!

Suured tänud siinkohal veelkord Janele ja Anetele! Eraldi toon teid välja selles blogis!

Koju jõudes olin ma aga nii väsinud, et viskasin ennast voodile. Mõtlesin, et kirjutan blogi ära ja lähen puhkan natuke... ehk jään magama kaa. 

Kristo praegu proovib vanaisa jaoks minevat tuba täna valmis saada, nii, et kõik seinad saaks kipsi alla. Onu aitab praegu laekarkassi ehitada ja homme tuleb tädi, kes pahteldab seinad ning mina värvin laelauad. Vanaisa tuba peab valmis saama pühapäevaks. Siis peaks vanaisa siia tulema. Loodan, et talle ikka meeldib, mis me oleme siin teinud ja veel rohkem loodan, et ta elab ikka kauem kui kolm nädalat, mida mu tädid, kes appi tulla ei taha, loodavad. 

Järgmisest nädalast saab siis üks katsumuste nädal. Peale vanaisa siiatoomise ja selle lisa kohustuse on mul järgmine nädal ka kool ja töö - mõlemat on palju ja pikalt. See tähendab seda, et koju jõudes olen ma nii läbi omadega ilmselt kui läbi saab olla! Ma arvan ka seda, et sel ajal ei tule ka ühtegi blogi postitust siia kuna lihtsalt ei ole ei aega ega jaksu kirjutada.

Kirjutan siis, kui eluke taas rahulikum ja vanaisaga juba harjutud. 

Pulmade korraldus vol1

Nagu ammu lubatud siis kirjutan ka natukene pulmades. Tuleb vast üks põnev lugemine, ma loodan.

Ennem nagu ikka jätkan juttu Coca cola katsest. Teine päev cocaga pestud juustel ei ole just kõige parem. Juuksed on rasvasemad kui kunagi varem ja lähevad ka kiiremini sassi. Esimesel päeval oli tõesti ilus, kuid täna tunnen ennast nende juustega halvasti. Siiski ei soovita seda katsetada. 

Eile soovitati mulle katsetada õllega lokke teha. Kunagi oldi nii tehtud. Juuksed õllega märjaks ja lokirulli sisse, siis polevat juukselakki vajagi ja õllehais pidavat kaduma. Seda ma ei ole proovinud aga vb.... kunagi....

Täna oli meil kohtumine pulmaisaga. Peale tööd sõidan koju, võtan Kristo auto peale ja sõidame siis Rocca Al Mare poe katuse parklasse. Kuna meil kohtumiseni aega veel oli siis käisime euronicsis vaatamas pliite, ahju ja nõudepesu masinat, mis on vaja üsna varsti ära osta. midagi kindalt, mis meeldiks ei leidnud. 

Kui aega juba nii vähe, et võiks kohtumispaika minna hakkasime minema. Pulmaisa juba ootas meid ja tundis kohe ära. Talle otsa vaadates tundus see kuidagi nii õige minu jaoks. Piisas ainult silmsidemest ja ma teadsin, et me klapime. 

Istusime maha ja alustasime siis juttu. Ta rääkis endast natuke ja siis pidin mina rääkima palju meil korraldatud ja palju vaja veel teha. No siis ma rääkisingi, et viipekeele tõlk meil on. Üks vähemalt.. Tesist veel juurde ei ole panna. Lisaks sellele on meil kurt sõbranna, kes on pulmaisale ka toeks ja aitab kurtide jaoks mänge mõelda ja tal on ka oma mängud, mida proovida. Seda kõike saame täpsemalt järgmisel kohtumisel arutada. On ka teada pulmavärv, mis on türkiis sinine ja ka see, et ma vihkan kollaseid lilli. 

Tordi osas on kaa enam vähem kindel, et torti tuleb ja teeb meile Supertort, sest mulle lihtsalt meeldisid tema tehtud tortide pildid. Peoasukoht ja ka kuupäev on paigas ning pastor kaa olemas. Kuna peomaja perenaine on väga suurt hoolt kandnud selle eest, et meil oleks telk, kus pulmi pidada, lauad, toolid ja toitlustus siis sellepärast mina väga muretsema ei pea. See pererahvas on seal väga super ja nendega klappisin ma nagu koheselt.

Olles kogu selle jutu ette rääkinud ja välja öelnud selle, et tegelikult ei ole ma absoluutselt kindel fotograafis, videograafis, DJd on mulle täiesti tundmatud ja isegi soengut ei ole kedagi tegema panna sest minu tore juuksur on vb kinni see aeg. Aga soenguga ei ole praegu nii kiire ka. 

Pulmakleit on vist valitud aga ma loodan endiselt saada kleiti odavamalt kui 800 eurot kleidi kohta seega jätkan endiselt otsimist. Lootus sureb viimasena. See 800 eurone kleit on lihtsalt super ilus ja üsna raske on loobuda nii kenast kleidist, mis sobib ka nii hästi mulle. 

Teada andsin talle ka seda, et pulmakutsed valmistab mu sõbranna Jane. Ta on ennem teinud neid ja ta on selles super! Kolmapäeval läheme temaga pildistama. Ta oskab veel ilusaid pilte ka teha ja mitte ainult pulmakutseid. 

Meie pulmaisa kanditaat siis vaatas ja ütles, et aga nimekaardid peaksime ka laskma siis temal teha. Et oleks ühtne ja läbiv teema kogus pulmas. Jane teeb jaa! Muidugi teeb... Ma loodan... Mulle meeldiks!

Florist on kaa tuttav seega ta teab mida ma tahan ja nii on :D Ta on ideaalne meile. Kuna me soovime lilli minimaalselt laudadele ja kimpudesse aga samas ka väga kvaliteetseid ja uhkeid siis tema on just see, kes teeb minu kõige keerulisemad mõtted teoks ja kimbuks, mis näeb välja hämmastavalt ilus ja romantiline. 

Küsimus sõrmuste kohta. Kas need on juba olemas? Hmm... Ei ole... Aga valitud küll.. Mati kullaärist. Megailusad. Kulla ja valgekullaga, ühel teemandid peal. Kolm tükki nagu ka kihlasõrmusel. Igati vinge kraam. Ootan millal saaks raha, et need kord ära osta!

Pärast meie pikka jutuajamist, mis kestis tervelt tunnikese ja minu vahepealset salajutu rääkimist Kristoga otsustasime, et see pulmaisa meile sobib. Tal olid samasugused põhimõtted mis meilgi. Liiga palju alkoholi pulma me ei soovi, vaatame rahva järgi mida teha, kokkusaamised, pidev abi ja tugi ja muu selline. Kui me talle teada andsime, et jah, me soovime teda, siis andis ta mulle DJ nime, keda ta soovitaks ja paari pulma fotograafi nime. 

DJle sain ma juba kohe peale kohtumist pulmaisaga helistatud ja kuna ta on igati soovitatud ning samas ka piisavalt odav selle tehnika kohta mis ta kaasa võtab ja mida ta teeb siis otsustasin, et broneerin ta ka kohe ära. Sel päeval, kui meil pulmad on ta ka vaba meie jaoks, seega parem kiiresti tegutseda, muidu hiljem enam ei saa. DJ on meil nüüd kaa olemas! Järgmiseks fotograafi otsingule ja endiselt oleme videograafi otsingul. Kõik soovitused on alati teretulnud. Vaatan need läbi ja tutvun inimestega. Lõpuks valin ikka parima ja selle, kes mulle rohkem meeldib!

Coca cola ja juuksed...

Täna ma siis katsetasin esimest korda coca colaga juuste pesemist. Olin ammu juba youtube's näinud videot sellest kuidas coca cola peaks muidu pealigi hoidvad juuksed kohevaks tegema. Kuna ma ega muidu ei usu, kui ise järgi ei ole proovinud. Täna ma siis võtsingi selle eksperimendi ette ja proovisin siis coca colaga oma juukseid pesta. 

Ettapp nr1: võta kauss ja coca pudel. Sõltuvalt juuste rohkusest ja pikkusest 1 või 2 x 0.5l Pane kausi alla kindlasti rätik, muidu on terve laud ja põrand coca colat täis ja kleepub. 

Ettapp nr2: Pane juuksed kaussi ja vala kõik coca colaga üle, nii, et kõik juuksed on märjad. Igaksjuhuks natuke rohkemgi veel... Pärast saab kausi sisu veel korra pähe kallata kraanikausi või vanni kohal.

Ettapp nr3: Pese pea coca colast puhtaks ja lisa juustele palsamit. 

Jah tõesti... Seekord, see esimene kord ma otsustasin, et ei kasuta shampooni. Tahtsin katsetada, kuidas välja tuleb. 

Ettapp nr4: Kuivata juuksed rätiku ja fööniga - ära kammi märgasid juukseid. 

Lõpptulemus on kaunis. Ausalt. Ma poleks seda ise uskuda suutnud, et coca cola kuidagi muudab kohevust või annab lokke juurde, kui poleks seda proovinud. Mina kammisin märgasid juukseid ja seetõttu tulid nad sirged. Ennem kammimist olid aga lokid, mis olid kergelt lainetavad ja super ägedad. 

Esimese pildi peal on mu juuksed tavaliselt ennem pesu ja ülejäänutel piltidel on mu juuksed pärast. Ma ise tunnen ja näen erinevust oma juustes. Need on kohevamad, kergemini kammitavad ja tunduvad kuidagi kergemad peas. Rääkimata veel sellest mõnusast lõhnast, mis juustes on. 

Järgmine kord kavatsen ma katsetada keefiri ja muude toiduainetega pea pesemist. Coca colaga juuste pesemine mulle täitsa meeldis ja soovitan ka teile! 

Proovige järgi kui ei usu ja rääkige, kuidas teil läks!

Üllatused...

Möödunud nädal on minu jaoks olnud nii kiire ja põnevust täis, et ei ole jõudnud isegi arvuti taha istuda ja rahulikult blogi kirjutada. Nii paljukestki pole olnud aega. Ikka see sama rütm: tööle, koju, tööle, kooli, koju, poodi jne. Kui juba koju jõuan siis olen ka nii väsinud, et juba uinun. 

Ma enam ei mäleta kas see oli kolmapäev või neljapäev, kus ma koju jõudes olin mega väsinud. Noo üldse kohe ei jaksanud midagi teha. Ilmselt kolmapäev. Koju jõudes ootas mind aga meeldiv üllatus. Kristo ootas mind juba kuna temal oli vaba päev. Ma ei taha siin kohe üldsegi mitte sensuaalseks minna ja avalikustada meie privaatelu aga Kristo andis mulle ühe parima mazzaasi, mida saab pärast pikka ja väsitavat tööpäeva saada. See oli nii kosutav ja andis mulle meeldiva une, nii, et mul oli jõudu ja jaksu järgnev päev tööl olla. Isegi pea ei valutanud ja mõte jooksis kiiremini.

Aga räägime siis reedesest päevast. Sel päeval oli mul pikk päev tööl ja sama oli ka Kristol. Pärast tööd me läksime poodi, mõttega, et ma pean raha panka panema, et laste trennipluuside eest ära maksta. Jõudes siis Rocca Al Maresse, ei jõudnudki me esimese asjana panga juurde, vaid Kristo oli kuskil poes näinud odavat voodit. Mnjaa... Meenutades seda, kuidas ma tol hommikul magasin peaaegu põrandal kuna meie õhkmadrats oli katki läinud tundus see voodi mõte kuidagi eriti rahuldust pakkuv. Läksime siis Sotka poodi, mis on Rocca Al Mare teisel korrusel. Kuna Kristo on mul mees, kes tahab, et kõik oleks täiuslik ja suurepärane ning, kui on võimalus, siis ta pole nõus leppima halvema valikuga kui suurepärane või luksuslik. See on juba kuidagi tema kiiks. Kõik peabki olema kallis ja luksuslik. 

Juba poodi sisse astudes teadsin ma kuhu ta suundub. Sinna Jenkki voodite juurde, mis maksavad üle tuhande euro ja ma teadsin sisimas, et seda raha meil ju kuskil ei ole ja niipea ei ole tulemas kaa. Vaja ju kuidagi pulmad ära korraldada ja köök välja osta jne. Hinge kinni hoides lootsin, et on mingi odavam väljapääs sellest ja ei pea nii kallist voodit ostma. Saab ju mingi odavama puidust voodiga kaa hakkama. Oeh....

Iseenese jaoks aga suure üllatusena olid Jenkki voodid alla hinnatud ja see voodi, mida Kristo soovis oli peaaegu 600 eurot odavam kui muidu. Kaalusime ja mõtlesime ning küsisime ka klienditeenindajalt nõu. Peale selle, et voodi oli allahinnatud oli talle tehtud järelmaksu pakkumine kus kuus kuud on ilma intressita. Mõeldud tehtud. Tegime siis voodile sissemakse ja ostsime selle voodi ära. 

Voodi jõudis juba täna meile kohale kuna imekombel oli veel üks voodi ka laos alles. Muidu oleksime pidanud ootama kuu aega, et saada voodi. Ja täna saabus see tegelane meile koju. See on suur ja kõrge. Mugav... Ma ei jõua ära oodata, millal ma saaksin magama minna :D

Sellest sai meie esimene voodi, mis meil on. Korralik voodi. Unistuste täitumine. Loodan, et selle voodiga käivad kaasas ka ilusad unenäod ja toredad ööd. Loodan ka vahvate ideede peale, et oleks teile jälle võimalik kirjutada oma elust väheke ka nii, et teil oleks põnev lugeda. Täna on kuidagi ideed otsas. 

Aa... Kui kedagi huvitab, kuidas mu vanaisa teema on edasi läinud siis niimodi, et meie Kristoga langetasime otsuse. Vanaisa on vaja maalt ära saada seega me oleme nõus ta võtma enda juurde. Ta ju on ikkagi minu vanaisa ja mind kasvatanud rohkem, kui keegi arvata oskaks. Räägitud siis nii ema kui ka ühe tädiga, et oleme nõus ta enda juurde võtma olid nõus nii minu tädi kui ka ema tulema appi seda ühte vaba tuba meil korda tegema. Täna käiski tädi ja tema mees meil abis ja me saime üsna palju tehtud. 

Kuna vanaisa on juba vana ja haige ning kahjuks ei ole tal väga palju elupäevi jäänud siis tal oleks hea olla meie juures, kus on toimiv kodu. Meie Kristoga ju ei kakle ega karju üksteise peale. Kui tulevad tülid siis saab need ka vaikselt ja rohke käte vehkimisega lahendatud. Vanaisal oleks siin hea ja rahulik olla ning oma viimseid elukuid mööda saata, et surra õnneliku ja rahulolevana. 

Kahjuks keegi teine ei ole nõus teda enda juurde võtma ning jagama vanaisa/isaga oma elu ja aega. Minulegi alguses tekitas see vastakaid tundeid aga olles virisenud pikad jutud Joosepile ja kuulates tema manitsevat nõu siis otsustasin, et jah. Joosepil on õigus. Vanaisa peaks surema õnnelikuna, teades, et tal on perekond või inimesed ümber kes hoolivad ka temast mitte ainult tema varandusest, mis ei ole midagi väärt. Varandus siin maapeal on niivõrd tühine. 

Ootame ja vaatame mis sellest edasi saab, aga loodan, et vanaisa on siin õnnelik ja rahul meie soojas ja armsas ning üpriski pisikeses kodukeses, mis on täis rohket hoolimist ja armastust. Siin on tal ehk ka lootust natukenegi kauem elada. Natukenegi tunda saada, et ta on oluline. 

Aga teile lisan pildi, et saaksite natukenegi osa meie mõnusast voodist. Ahvi ja lõvi pildil pole mõtet tähele panna, sorteerisime asju, mis oleks hea ära anda lastele, kes vajavad neid asju rohkem kui mina. Mulle jääb ju minu jänku ja mõmmi, rohkem kaisukaid ei oleks suurel inimesel vaja :D

Minust saab...

Olles siin nüüd nädal aega käinud koolis vektorgraafika tunnis, tunnen kuidas iga päevaga muutuvad minu tehtud pildid ja joonistused arvutis aina ilusamaks ja paremaks. Esimesed tööd mida ma tegin olid mitte just kõige paremad. Kuid nüüd mind aina imestab see, milliseks mu tööd on muutunud. Seda kõigest ju paari päevaga!

Nagu teada siis see oli minu esimese tunni töö. Sellest ma juba kirjutasin, aga kui nüüd panna kõrvale pilte järgnevate tundide töödest siis on kohe märgata erinevust.

See oli minu kurja mehe töö...

Minu maasikas kaa...

üks varasem töö kaa sekka...

Pidime joonistama kardinad...

Ja siis koduseks tööks jäi vana naine..

Kuna kõik need tööd on käsitsi... hiirega see tähendab, joonistatud siis on nad sellised nagu nad on.... Kuna kodus oma vabadel päevadel ei ole mul väga midagi teha siis ostsustasin edasi proovida ja teha oma kujundeid ja pilte. Mul on selle tasuta programmi kasutamiseks jäänud veel 27 päeva ja siis ma pean hakkama piraadiks ning tõmbama selle kuskilt alla. 

Täna tegin ma lille. Ma ärkasin juba hommikul vara, et hakata tegema uusi asju. Iga asja tegemine on nii põnev. Ma üldiselt ei oska joonistada ja pole selles kuigi tuge aga tundub, et minust saab omamoodi kunsnik. Mulle nii meeldib teha kõike seda, mida ma teen. 

Kõike uut ja põnevat võib saada ka korraga....

Eile oli mul siis võimalust käia koolis üle hirmus pika aja. Ma juba nagu ootaks iga korda, kus ma saan kooli minna. See kool, kus ma õpin, on reaalselt iga kord olnud nii tore, et ma olen unustanud end täielikult ja avastanud alles tunni lõpus, et siis vastavalt tunnile on imekombel möödunud neli või kaheksa tundi täiesti märkamatult.

Viimane kord oli, et kui koolis käisin siis ajaliselt tundus mulle see olemine seal selline: viis minutit tund. Pool tundi lõuna. Viis minutit tund jätkus. Päeva lõpuks avastasin, et olin ettevõtluse tunnis olnud kokku kaheksa akateemilist tundi. Seda on ju tegelikult palju. Ei tundunud küll nii, kui kohapeal olin :) 

Eile oli mul siis nelja tunnine päev koolis. Peale tööd jooksime kihlatuga koos sõle mööblisalongi, et ära tellida meie köögimööbel ning teha selle disainis mõned muudatused. Selle saime me imehästi tehtud ja üllataval kombel tuli meie köök väga ilus välja. Tehnika otsustasime ise muretseda aga kraanikausi ja õhupuhasti otsustasime tellida siis selle firma poolt. 

Õhupuhastaja mille välja valisime pärast pikka ja mõttetut vaidlemist kallimaga osutus väga kvaliteetseks deditrichi õhupuhastajaks mis on täis integreeritav ja lisaks on tal oma mälu, nii, et neid nuppe ei peagi lõppkokkuvõtteks üldse puutuma. Fancy värk minuarust, kuigi mulle ei olnud nii luksusliku vaja siis selles suhtes me Kristoga täiendame üksteist, et tema tahab alati kõige kvaliteetsemat ja kallimat asja ja mina tavaliselt tahan seda mis on kas hea, või siis odavam. 

See õhupuhastaja õnneks meie köögi hinda väga palju ei tõstnud kuna me loobusime puidust nugade ja kahvlite alusest ja nõudekuivatusrestist kapis. Need kaks andsid välja puuduoleva summa õhupuhastajast ja katsid ära pool kraanikausi hinda. See viimane tuleb meil ausalt viimase sõna ja kvaliteediga mustast lihvitud kivist koos kõikide täiustustega. - Kristo siiski ju :D

Olles siis vaielnud ja valinud parimad asjad meie köögi jaoks jooksime kiiresti kooli/tööle. Minul oli koolis aga nii lõbus, et te ei kujuta ette, kui palju nalja võib saada arvutitunnis mida kutsutakse vektorgraafika ja kus tehakse nii vingeid asju. Mul õnneks vedas oma pinginaabriga (arvutinaabriga) kes oli nõus mind, tobukest ikka aitama ja koos saime nalja teha. 

Kõigepealt me tutvusime programmiga, mida me kasutama hakkasime. Osad asjad olid seal sama mis photoshopis ja osad asjad uued. Ühesõnaga, kõik oli minu jaoks üsna uus ja huvitav.... Uus vist mitte, sest tunni lõpus ma avastasin, et olen kunagi gümnaasiumis analoogset programmi kasutanud arvutigraafika tunnis ja loonud ilusaid ja vägevaid pilte sellega. Aga see oli ka avastus alles tunni lõpus. Alguses ma ju proovisin siiski kaasa teha ja mitte päris omapead ära kaduda.

Pärast programmiga tutvumist ja naabriga rohket naermist hakkasime siis esimese tööga pihta. Me pidime looma kujunditest kujundeid. Ehk kas midagi ära võtma või midagi juurde panema, esimese kujundi ära kaotama või kujundeid kokku liitma. Päris põnev kõik nagu arvata. Kui kujundid said valmis siis minu tore naaber joonistas oma töö alla mäe... Ma tahtsin kaa proovida ja pärast mitmendat proovimist see ka õnnestus. Naaber naeris ja ütles, et ainult lõvi on veel puudu. See ju nagu Simba mägi. Noo eks ma siis joonistasin lõvi ka ja lõpuks isegi päikese :D

Ei tahtnud ju oma naabrist halvem olla. Tema kahjuks ei saanud lõvi joonistamisega hakkama aga ega see ei olnudki nüüd tunnitöö. Edasi pidime hakkama värve segama ja oma värvi looma ning oma hajutatud värve tegema. Seal tuli mul päikeseloojangu laadne asi. Noo eks ma siis kopeerisin pildi, pöörasin ümber, vahetasin pooled ja hajutasin pildile laiali ja saigi mul imeilus päikeseloojang.

Seejärel tegin ma midagi, mida ma enam ei tea, sest kogu minu ekraan muutus 3D ja kõik asjad kaa... Ärge küsige :D seda 3D asja ei saanud ma ära kaa sealt seega oli naljakas ja tore tunnilõpp kaa. Panin teile ka pildi vaatamaks kogu minu tunni tööd. Mina igastahes olen rahul!

Kui ma oleksin kurt....

Ma mõnikord tahaks olla kurt. Mitte kuulda on üks kurtide eeliseid ja mulle meeldib vaikus. Kuigi vaikuses ma tunneksin ennast ilmselt alguses päris üksikuna. Mulle ju meeldib muusika ka ja ma naudin kohe lausa kantri muusikat. Seda võiks igapäev ja koguaeg kuulata. Mitte päris koguaeg. Pikast mürast hakkab ikka pea valutama.

Miks ma tahaksin olla kurt? Kas on tõesti nii raske seda mõista? Ma olen juba ühe jalaga totaalselt kurtide maailmas sees aga näe, ikka pole rahul. Ma tahaksin olla seal lausa kahe jalaga. Need inimesed, keda siis füüsiliselt terved inimesed nimetavad invaliidideks ja rumalateks on palju targemad mõnikord kui mõni terve inimene. On küll tõsi, et kurdid loevad vähem ja paljud ei saa loetust aru, kui on pikk tekst mis sisaldab pikki ja keerulisi lauseid. Kas see siis on kedagi seganud unistusi täitmast? Ei... Ma arvan, et see raskendatud olukord nende jaoks ei tee asja halvemaks. Jah, neil on elus raskem aga see ei tähenda, et nad peaksid loobuma oma unistustest! 

Mu mehe lapsepõlve unistus on aegade algusest olnud lennata lennukiga. Kui ma teada sain tema unistusest ma läksin ja uurisin, et kas see on tõsi, et mu kalleim ei saa mitte kunagi istuda lennuki rooli taha sest ta on kurt. Enamus kohtadest vastati mu kirjale ei. Ma sain neid eitavaid vastuseid nii palju, et olin kaotamas lootust. Ma tahtsin talle kinkida unustamatu kogemuse. Viimane koht kuhu ma kirjutasin vastas mulle, et kõik on võimalik, kui hoida kinni oma lootusest.

Jah, lootus on see, mis sureb viimasena. Selles lennufirmas ja lennukoolitusfirmas oli üks äärmiselt tore inimene, kellega ma pikka meili vahetusse sattusin siis peale seda unistust. Tänaseks on Kristo lennanud ühe korra lennukiga. Kui ta otsis tööd, siis igal pool, kuhu ta kanditeeris oli vaja inglise keele oskust, mida tal loomulikult ei ole. Ta ju ei viitsinud seda õppida, sest see tundus liiga raske. Nüüd töötab Kristo lennufirmas, kus tal on võimalus iga päev ronida lennukite seljas ja neid parandada. Inglise keel, mida ta ennem ei osanud on hakanud selgeks saama. Vähemalt see erialane inglise keel, mis minu arust on keerulisem veel, kui suhtluskeel. Vot see on alles unistuse täitumine!!! Kurdid saavad teha ükskõik mida... Neil puudub ainult kuulmine. 

Ma tahaksin olla kurt veel selle kogukonna pärast mis neil on. Jah, ma eeldan, et seal on kaa tõpraid ja halva käitumisega inimesi aga need keda mina tean, on südames juba nii sõbralikud ja vastuvõtvad. Nende keskel oleks justkui roosa vati sees. Nad on sõbralikud ja abivalmid. Kui ma esimest korda kurtidega kohtusin siis kõik tulid kohe suhtlema ja tahtsid teada, kes ma selline olen. Mida ma teen, kust ma tulen ja kuidas ma räägin nendega ühist keelt. Kuna nende kogukond on niivõrd väike siis alati on ju uus ja huvitav, kui tuleb uus inimene, kes räägib sama keelt mis nemad. 

Mind on alati imestama pannud nende suhtumine asjadesse. Nad oleks justkui teisest dimensioonist. Teiesest maailmast. Ma ei tea... Erinevad meist. Ma olen juba selle ühe jalaga seal nende maailmas olnud mõned aastad ja natuke peale. Kokku umbes neli ja pool aastat, kui mitte juba viis. Jah, seda on üsna vähe aga samas ka kuidagi palju. Piisavalt, et näha ja tundma õppida neid. Selle aja jooksul olen ma juba kogunud omale palju sõpru sealt maailmast, nii, et mu kõik kuuljad sõbrad on kuhugi ära kadunud. Kui aus olla, siis mul on oma kuuljaid sõpru jäänud ainult mõni üksik. Jah, töökaaslased on kuuljad ja koolis ka aga see pole ju päris see. Ainult üks parim sõber, kes on kuulja ja paar sõbrannat, vanad koolikaaslased, kellega aeg ajalt trehvame aga see on ka kõik.

Ajast, mil ma nendega kohtusin unistasin juba, et oleksin saanud käia kurtide koolis. Oleks ma neid kurte juba varem teadnud ja tundnud. Nad on mulle praegu nii headeks sõpradeks aga ma oleksin seda sõprust juba aastaid kui mitte aastakümme tagasi soovinud. Ma oleksin saanud õppida nendega samas koolis ja teha kõike mida nemad. Ma oleksin tundnud neid juba varem. Ma oleks seda keelt varem õppinud ja praegu oleks võimeline kõigest aru saama, mis nad räägivad. Praegu ma veel kõigest aru ei saa. Ma saan aru üks ühele jutust ja kahe inimese vestlusest, kui olen natukene eemal. Aga omavahel olles kurdid räägivad nii kiiresti, et vahel ei jaksa ma jälgida ja siis kaob huvi ära. Kaob ära nii, et ma enam ei jälgi vestlust ja sukeldun oma mõtetesse. Mnjah... Mõnikord on see ebaviisakas ja teinekord sõbrad arvavad, et mind ei huvita, aga ma ju ei taha sinna jutu sisse sukelduda ning koguaeg küsida: "mis?, Mida?, mis? uuesti!!" mis on mul ka üsna tavaline. Ise ma nende keelt räägin enda arust hästi. Ma ei tea, mida küll kurdid arvavad, aga keegi midagi halvasti pole küll veel öelnud selle kohta kuidas ma viiplen. Vahepeal olen lihtsalt natuke liiga "kuulja".

Kurtide üks iseloomu omadus on veel ülim ausus... Või noh, kas seda just saab aususeks nimetada aga nad ei oska keerutada nagu meie. Kui ma olin noorem ja ma midagi soovisin siis ma küsisin: "Tsau... Kuidas Sul läheb?... Mis teed?... Kuule, oleks selline küsimus... Amm... Ma ikka ei tea kas seda on õige küsida aga...." 

Kurt seevastu aga oma soovi korral küsib: "Hey, kuule mul on probleem, kas sa saad mind aidata?" või "Hey, viitsid selle kirja minu eest kirjutada. Ma ise ei oska väga. Oleks vaja tööle saada. Vaata üle" 

Tol ajal olin ma harjunud keerutamisega ja minu jaoks oli üllatav, et inimesed saavad nii otse küsida ja suhelda niimoodi, ilma keerutamiseta. Neil on ka harjumus otse asju öelda. Näiteks kui neile tundub et, miski on jamasti. Mina küsiksin: "Kas sa tunned ennast hästi?"

Kurt küsib: Sa näed haige välja, on kõik ok?"

Mina ütlen: "Oii, kell on juba nii palju... Varsti oleks aeg magama minna... või midagi.."

Kurt ütleb: " ok aitab küll, Sul on aeg koju minna."

Mina ütleksin: " Oii, sa näed täna nii hea välja..."

Kurt ütleb: "Sa tundud nii paks. Rase oled w?" - Seda on minult mõned korrad ikka küsitud ka. 

Alguses ma ikka solvusin ja võtsin hinge, et nagu comoon, kas ma tõesti näen nii halb välja? :D Aga nad on sellised. Nad ütlevad otse, kui nende arust on miski valesti. Mina seda veel ei oska aga ma õpin. See on üks oluline oskus ja mu elus on nii mõnigi inimene, kes on mulle piisavalt lähedane aga samas ka liiga kaugel, kellele tahaks öelda nii mõndagi selle kohta mida ma arvan. Ma tahaks seda üle kõige öelda. Aga ma veel ei oska või lihtsalt ei julge, kartes, et ehk siis kaovad need inimesed sootuks. 

Ma arvan, et kui ma oleksin kurt, siis oleks mu elu väga palju teistsugune. Ma ei teaks oma neid üksikuid sõpru, kes kuulevad ja seda ühte armast, kes ei näe. Ma kurdina ei läheks ilmselt pimedatega suhtlema ja ma ei saakski. Ma ju ei kuuleks. Kui ma oleks kurt, siis ma ka ei töötaks seal kus ma töötan praegu, vaid teeks ilmselt seda, mida kõik teisedki. Kuskil ehitusel või puutööl või siis ilmselt poes kas laotöötajana või kaubapaigutaja. Tänapäeval on juba osad julgemad kurdid kassapidajaks saanud, mis on väga vinge. Ma arvan, et kui ma oleksin kurt, siis oleks ma oma elukaaslasega palju varem kohtunud. Võib - olla. Mu mees oli ju kunagi peoloom seega ehk ilmselt kindlasti. Aga, siis mul ei oleks minu parimat sõpra. 

Elus on palju asju, mida ma sooviks muuta. Palju inimesi, keda soovin, et poleks kohanud. Teid, mida soovin, et poleks jalge alla võtnud aga kõige olulisem ju ongi see, et praegu olen õnnelik. Olen õnnelik, et saan iga õhtu pugeda oma kalleima kaissu. Olen õnnelik, et mul on nii head sõbrad ja vahel olen isegi õnnelik, sest ma kuulen, kuigi siiani, aegajalt soovin, et võiksin olla ka kurt. Või vaegkuulja. Kui tahan, siis kuulen ja kui enam ei taha, siis lülitaks oma aparaadi välja ja ei kuuleks enam mitte midagi.

Sellesse juttu tuli nüüd liiga palju olekseid, kes pidid olema halvad. Seega ma proovin siis selle jutu kuidagi kokku võtta ja olla õnnelik ning nautida seda aega ja hetke, milles ma viibin. Mitte, et ma ei oleks õnnelik oma kõige kallima kõrval ja tehes tööd mida ma naudin. Tõlkides viipekeelt ja suheldes kurtidega. Kõige olulisem ju ongi see, et me oleksime õnnelikud, selles ajas, sellel maal kus viibime ja selles maailmas, kuhu meid on pandud. 

A part of my family...

Nagu juba teada, siis ma abiellun 11 kuu pärast. Vähemalt esialgu on selline plaan ja ma loodan, et see ei muutu. Kui ma käisin pulmakleiti valimas oli mul mingi kummaline närv sees. Midagi oli teistmoodi. Sellest päevast alates on olnud koguaeg midagi teistmoodi. Kuidagi uus ja põnev koguaeg. Kuigi ega pulm kui sündmus on iseenesest ainult see üks päev meie elus, mis on erinev meie praegusest elust. 

Muutub ainult meie perekonnaseis, minu perekonna nimi ja pereliikmete arv kahekordistub. Mitte, et mul juba praegu oleks vähe sugulasi aga nii see läheb. Kristo saab minu perekonna oma omale lisaks ja mina saan tema oma. Kohati nagu tundub, et tema perekond olekski justkui ka minu perekond ja minu perekond nagu tema oma. Ta saab imeliselt hästi läbi minu emaga ja mu vanaema lihtsalt armastab teda ja mina saan hästi läbi tema perekonnaga. Peaaegu kõigiga. Tema perekonnas on üks erand, millest ma siin rääkima ei hakka ja nime ei nimeta. 

Meie perekonda sündis ka uus pisike tegelane. Mulle täna helistati tartu kandist ja anti teada, et üks vahva karvane tegelane sünnitas viis poega ja kolm tüdrukut. See üks pisike tüdrukuhakatis saab olema minu oma. Minu oma pisike karvane armas kutsikas (L)

Pilt on küll netist võetud aga selline kutsikas peaks tulema koju. Kuna ta on alles mõned tunnid vana siis ega me tegelikult ei tea, milline ta välja nägema hakkab ja milline ta on. Aga kuna ta on Cavalier spanjel ja pruuni valge kirju, siis peaks ta välja nägema midagi sellist :) 

Me läheme meie koera vaatama 14 november, tartusse... Oeh, ma ei jõua oodata ära seda, mil ma saan oma kutsa koju!! Täna sain ma ka teada, et Cavalieri koerad ei aja väga palju karva. Natuke ikka aga mitte nii palju, kui tavalised koerad. Nad on ikkagist aretatud ju seltskonna ja perekoerte jaoks. Ta on perfectne meie pere jaoks. Ta sobib meile täielikult.

On küll naljakas võtta pool aastat ennem pulmi koer aga ma olen seda koera oodanud juba esimesest päevast alates, mil ma kodunt välja kolisin. Esimesest hetkest, aga alati on midagi vahel olnud, mille pärast ma pole saanud võtta. 

Esimeses kodus, kuhu ma kolisin oli omanik totaalselt lemmikloomade vastu. Niisiis ma ei saanud võtta koera. Lisaks kogu see raha, mida ma olin kogunud, et koer ära tuua inglismaalt kulus korteri ja maakleri maksudeks. Nendest enam raha üle ei jäänud. Seejärel kolisin juba Kristo korterisse aga seal juba oli koer. Kristo parima sõbra koer. Ma küll võtsin kassid sinna ja Pontul oli kassidega tore aga siiski. Kassid said omale oma kodu ja mina... Mina jäin igatsema ikkagist oma koera. 

Alguses kui siia kolisime, siis teadsime kohe, et võtame koera, aga ei... Meie kodus oli sel ajal veel ainult üks tuba. Üks pisike tuba ja ei olnud ei kööki ei elutuba ega midagi. Nüüd kus meil on magamistuba ja elutuba ning isegi kööginurk ja külmkapp ning tolmuimeja siis meil on lõpuks ometi võimalus see pisike siia tuua. Seekord küll mitte inglismaalt. Seekord tuleb ta meile siit samast Tartust! Mitte küll nii odava hinnaga kui inglismaal oli aga siiski. Võimalusel ma selle koera endale koju toon. Kui vaja võtan ta omale kasvõi järelmaksuga. 

MA EI JÕUA ÄRA OODATA!!! PARIM KINGITUS EVEEEEER! (L)

Igavesti Õnnelik!

Külmkapp saabus meile....

Lammutasime karbi laiali...

Meie külmkappp!

Meie külmkapp! Me ootasime seda juba nii kaua ja 2 päeva peale tellimist toodi see meile kohale ja tassiti tuppa kaa... Noo loomulikult hakkasime me seda laiali lammutama. Siinkohal on mul Joosepist kahju, sest ta kuulis kogu seda elevust ja minu kilkamist teiselpool skype ekraani pealt. Jah, ma olen nagu tõsiselt õnnelik, et mul on koht, kuhu toitu paigutada. 

Selle külmkapi võrdlus siis meie eelnevaga: Jääkapp: Panin kõik oma vana külmkapi asjad jääkapist uude ja käisin tõin ülevalt jääkapist juurde. Kasutatud on üks riiul jääkapist.

Soekapp: Panin siis kõik asjad vanast külmikust uude ja kasutatud on kaks riiulit, mis on pool tühjad. (Vana külmkapp oli puupüsti täis nii, et süüa sinna osta ei saanud) 

Järeldus: Meil on nii suur külmik!!! Mis ma teen sellega? :D 

Pakkides külmikut lahti siis nagu ikka tekib rämpsu... Ma tõesti ei arvanud, et mul on nii väike tuba aga see külmkapi papp täitis kogu minu toa põranda!! Noo ja siis kui ma tahtsin seda koristada ütles Kristo, et ma lõpetaksin kõne Joosepiga ja meil on aeg kinno minna...

MA EI TAHA KINNOOOO!!! MA TAHAN OMA KÜLMKAPIGA MÄNGIDA :D Ja tahtsin ka koristada, aga siinkohal ei olnud mul muud valikut, kuna olin juba ammu lubanud, et reedel läheme kinno... 

Film mida vaatasime oli MARSLANE - see oli üsna põnev ja kui aus olla siis põnevam ja naljakam kui ma ootasin... Mina muidugi soovisin minna seda praktikanti vaatama aga nojah... Marslane siis marslane.

Koju jõudes olin ma juba nii väsinud oma pikast päevast tööst, külmkapi õnnest ja kinos istumisest et ma kukkusin voodisse ja jäin koheselt magama. Ma isegi ei mäleta seda kuidas ja millal Kristo mind kaissu võttis.  

Ma panen siia ühe nalja kaa lõppu... Kui me Joosepiga esimest korda siis Skype vahendusel rääkisime küsisin ma temalt küsimusi, et teada saada mis mees ta selline siis ka on. Noo ja ma küsisin küsimuse raamatu teemal, kuna ta fbs on rikas isa ja vaese isa raamat ära märgitud.

Joosep, mis on su lemmik raamat, mida sa võid otsast lõpuni lugeda korduvalt, ilma, et villand saaks?

Joosep: Hmm... Telefoniraamat.

See tuli tal nii siiralt ja otse ning üsna järsku ja pani mind alguses mõtlema ja siis ajas naerma :D No ta ikka oskab :P 

Maailma parim Ämm!

Ma olen avastanud, et mul on maailma parim ämm. Või noh, tulevane ämm.. Ma olen alati oma suhtekaaslaste emadega hästi läbi saanud ja kunagi ei ole olnud probleeme. Või noh ühega oli... Olin suhtes ühe poisiga, või ei olnud, tead enam ei teagi, see lugu on väga pikk ja keeruline. Aga tema ema vihkas mind lausa. Seda ma tean. Ja ega ma talle siiamaani ei meeldi. Nüüd kus me peaaegu ei kohtu, on vist õnnistus tema jaoks. Mulle ta küll meeldis. Aga see selleks... Lugu ei ole üldse sellest.

 Alustame siis algusest. Kui ma oma tulevast ämma kohtasin, siis loomulikult oli mul hirm sees. Ega ma seda esimest korda nii täpselt ei mäletagi aga tean, et tahtsin talle endast hea mulje jätta. Tol päeval oli mul aga väga paha olla ja sellest hea mulje jätmisest ei tulnud midagi välja. Ämm oli aga nii aktiivne mulle kohe teed keetma ja süüa pakkuma ning peale selle oli ta ka ülevoolavalt rõõmus ja jube aktiivne. Ega ma temast midagi arvata kohe ei osanudki peale selle imestuse, mis mul oli.

Üsna pea sai mulle ka selgeks, et Eestis käies meeldib talle ikka alkoholi juua. Aegajalt ikka natuke rohkem kui natuke. Aga ega ma teda päriselt siis tundma ei õppinudki. Ta tundus mulle kohati kuri või pahane ja seejärel jällegi väga rõõmus ja aktiivne. Ei osanud väga midagi arvata. 

Minu ja Kristo esimene reis oli Šveitsi. Ema juurde ikka... Seal oli mul võimalus näha kes ta siis tegelikult on. Kui me kohale jõudsime siis ema võttis meid avasüli vastu ja kallistas. Sõitsime mitu päeva mööda Šveitsi ja Saksamaad ringi ning käisime erinevaid kohti vaatamas. Viimasel õhtul, kui olime Kristoga lennujaama hotellis siis mul oli aega emaga suhelda. Mul oli aega, et temaga tõsiselt tuttavaks saada ja vot siis, sel hetkel, hakkas ta mulle väga meeldima!

Me rääkisime kõigest. Mul oli tunne nagu ma räägiks oma sõbraga mitte mehe emaga. Sel õhtul rääkisin ma Kristoga veel edasi pärast seda, kui ema oli ära läinud. Me rääkisime Kristo eelnevatest suhetest ja minu eelnevatest suhetest. Mis meile meeldis ja mis ei meeldinud. Me olime nii avameelsed, et öösel praktiliselt ei maganudki vaid ainult rääkisime. See oli õhtu kus ma otsustasin oma tollase kuti maha jätta. Ka see on keeruline lugu, aga ennem Kristot olin ma suhtes ühe äärmiselt toreda noormehega aga ta ei olnud minu jaoks see õige. Kas ei olnud minul piisavalt kannatust, et oodata teda või ei olnud temal piisavalt tahtmist, et minuga ühendust võtta. Sinna see siis kaduski, kuni kohtusin Kristoga. Sel ajal polnud ma oma tollasest noormehest kuulnud Ad ega Od juba kuid. Arvasin, et oleme lahku läinud. Tema nii ei arvanud ja küsis minult uut võimalust. Ma võtsin selle aja otsustada aga ma ei olnud veel päris kindel.

Pärast seda avameelset õhtut Kristoga otsustasin, et EI, ma ei saa sedasi edasi jätkata. Ma tahan 150% olla koos Kristoga. Ma pean tegema sellele toredale noormehele haiget ja ütlema talle EI. Ta meeldis mulle ja väga. Ta silmad särasid alati, kui kohtusime. Aga tal oli vaja aega. Ehk liiga palju minu jaoks. Ta ei usaldanud mind ja kartis mulle rääkida oma muredest ja probleemidest samal ajal kui Kristo mulle nii avameelselt kõike jagas. Ma tegin oma otsuse ja teadsin, et kui jõuan Tallinna siis teatan talle. 

Oma ämmaga sain ma aga igal kohtumisel aina lähedasemaks. Üsna varsti ta juba ütles pärast Skype kõnesid lõpetades, et oleme talle kallid ja sealt edasi juba, et armastab meid. Minu jaoks on raske öelda ja rääkida oma tunnetest. Ma armastan sind oli nagu sõnakõlks, millel polnud minu jaoks tähendust ajani, kuni leidsin selle tõelise Kristo omale. Ta ema sõnad panid mind kohmetuma ja ega ma ei osanud ega julenud midagi vastu öelda... Jah tol ajal oli ta kallis mulle aga minu perekonnas ei öelda, kui keegi on kallis... Eks ma siis viisin teemat kõrvale oskamata ja julgemata midagi vastata.

Ju ma ei ole siis valmis selleks, et oma tunnetest rääkida ja öelda, kui kallis on ta mulle.

Ta on nii vinge naine. Kui ma kunagi arvasin, et ta on kuri siis see oli vale. Ta lihtsalt ei osanud midagi öelda või rääkida. Ta oli siis vaikne, vaatas ja kuulas. Tema aktiivsus ja ülevoolav rõõm on nakkavad. Alati teeb tuju ikka heaks, kui saab temaga Skypes suhelda. 

Kristo armastab oma ema väga ning ta on pidevalt kurb, et ema on nii kaugel. Aegaajalt ju tahaks ikka külla minna ja lobiseda. Aegaajalt ootaks ema ka enda juurde. Aga ema on kaugel ja eks loomulikult on igatsus. Küll on õnn, et ema käib üsna tihti Eestis külas meil. 

Inimesi ei tasu kohe hakata hindama esimesel kohtumisel. Minagi arvasin, et eks ta ole üks kummaline naine. Ta ongi, aga heas mõttes kummaline. Mind pani imestama tema imeline omadus jääda rahulikuks siis kui Kristo on endast väljas (seda juhtub nagu reaalselt väga harva, aga seda on juhtunud). Jääda niimoodi rahulikuks, et suudab Kristogi maha rahustada. Ta suudab ajada kõike nii rahulikult, omas tempos, liueldes päevadsest läbi. See on kohati väga rahustav ja hoopis teistsugune!

Ma olen kuulnud, et paljud räägivad oma ämmadest kui õutsetest kana kitkujatest siis mina pean väitma vastupidist ja olema väga õnnelik, et mind on õnnistatud nii toreda ämmaga! Ja kui ma pole veel julgenud öelda, et ta on mulle väga kallis ja et ma armastan teda siis varsti, küll see aeg ka tuleb! Ma loodan ja arvan, et ta praegu teab seda isegi, et ta on MEGA KALLIS MEILE!

Doonorlus on POPP!!

Täna oli mul vaba päev. Ma mõtlesin hommikul, et teen täna ühe koduse päeva. Plaanisin teha ruumi külmkapi jaoks ja koristada kööki ning suurt tuba... Nii paljuke siis sellest. Peale hommikust ärkamist jõin ma kohvi ja vaatasin oma lemmik serjaali "Switched at birth" viimase välja tulnud osa ära. Mõtlesin, et hakkaks järgmist serjaali vaatama mida kah aegajalt juhtun piiluma aga selle uusi osasid polnud veel välja tulnud. Ma siis panin arvuti kööki laua peale ja lasin sealt muusikat. Kuskilt peab ju alustama, kui koristama hakata. Muusika on aga algus igale koristamisseiklusele. Paigutasin asju köögis ümber käepärasemate kohtade peale. Ennem oli köögilaud nagu mingi uputuse alla jäänud aga nüüd on igal asjal oma koht. Kohvimasina panin ma ühele poole köögilaua peale ja veekeetja ning limonaadimasina teisele poole. Ma olin vahepeal ka ostnud ühe tahvli laadse asja seoses pulmade korraldamisega aga nüüd panin selle köögi lauale peegli kõrvale. Näeb ikka hea välja kui sein on musta värvi :D

Järgmiseks võtsin ette söögi laua ja lõin seal korra majja. Noo peab ikka ju kõik ilus olema kui tuleb uus ese majja.. KÜLMKAPP. See saabub meil homme õhtul, pärast tööpäeva veel. Ei jõua seda ära oodata enam. Ma olen nii õnnelik, et lõpuks saab külmkapi koju. Kaua ma kodus olla ei saanud. Oli vaja ära käia perearsti juures võtmas töö jaoks tervisetõend, et ikka olla edasi kasvataja. Eelmisest lasteaiast oli mul veel kehtiv tervisetõend aga ma lasin teha dublikaadi. 

Kuna ma juba linnas olin siis võiks ju midagi kasuliku teha. Käisin sõin kõhu täis ja võtsin ette teekonna verekeskuse poole. Kelle jaoks kasulik on poodides shoppamine ja millegi ilusa ostmine omale, kelle jaoks aga mõni muu tegevus. Mina tahtsin aidata teisi. Ma otsustasin minna verd andma. Kellegil on kindlasti tarvis minu verd. Kellegile see sobib :) 

Viimane kord, kui ma käisin verd andmas siis ma peaaegult et minestasin. Mulle söödeti sisse koffeiini tablette, et ma otsi ei annaks. Mulle anti nii palju magusat nii juua kui ka süüa. Seekord oli mul juba natukene hirm sees tuletades endale meelde eelmist korda, kus pildi oleks taskusse pannud. Aga astusin ikka verekeskuse majja sisse, lootes, et seekord on kasvõi natukenegi teisiti. 

Esimesena olin registratuuris ja andsin oma uued andmed. Seejärel täitsin arvutis ankeedi ja siis kutsuti mind juba arsti kabineti proove andma... Närv oli ikka suur. Oli ju ükskord haabsalus, kus mu hemoglobiini tase oli 118 kuigi oleks pidanud olema 125, et loovutada verd. Tava inimese jaoks on see 118 kaa väga normaalne aga lihtsalt verd ei saa anda nii madalaga. Seekord oli mul aga 126 ja mind lasti edasi minna, kus ma pidin teisele korrusele minema. 

Teisel korrusel andsin oma paberid ära ja sealne arst käskis mind mahla jooma. Ma ei tahtnud, olin ju just söönud. Siiski, võtsin natuke õuna mahla, mis maitses nagu vesi. Istusin ja ootasin, kuni mind sisse kutsutakse. Kui see juhtus pandi mind istuma tooli ja hakati otsima veene. Ma tean, et minu veenid on peidus. Igakord kui vereproovi on vaja anda torgivad nad mu käe katki, et veresoont leida. Eriti veel noored ja kogenematud arstid. Küsiti, et kust ma tavaliselt verd annan ja ma näitasin oma vasaku käe peale, kuna parema käe veenid on täitsa peidus ja sealt pole veel ennem keegi leidnud midagi. Arst igaks juhuks kontrollis ära ja avastas ka, et mu vasakul käel tuleb veen paremini esile kuid on siiski üsna peidus. Õnneks ei torkinud ta mu kätt sedasi, nagu on neil tavaliselt kombeks vaid ühest torkest piisas. Siis hakkas veri voolama. Ma ei suutnud vaadata, kuidas mind torgitakse, seega pigistasin silmad väga kõvasti kinni ja proovisin mõelda suvele, kus on hea soe ja saab rannas olla jne. 

Siis anti mulle jätte pall, mida ma pidin hakkama pigistama, et veri paremini voolaks. Suutsin oma silmad lõpuks avada ja arst hakkas minuga juttu rääkima. Kuna arstil oli päris tugev vene aktsent siis ma ikka suurem osa ajast proovisin aru saada mida ta räägib pannes ilmselt oma peas sinna rohkem sõnu, kui tegelikult oli. Veri sai antud. Natukene oli hirm, et pea hakkab taaskord ringi käima seega ma istusin veel seal tooli peal julgemata ennast liigutada. Käele oldi pandud juba side, mis verd kinni peaks. Istusin veel viis minutit ja siis läksin ooteruumi, kus sain juua kakaod ning rahus olla veel mingi aja. Tundsin kuidas pea hakkab ringi käima ja nagu nõrkus tuleb peale. Istusin maha ja hingasin ning natukene puhkasin. 

Siin ma siis nüüd olen, elus ja terve, ei minestanudki. Pea käis küll ringi ja oli kerge nõrkus aga mitte nii hull kui oli eelmine kord olnud. Arst käis pidevalt uurimas ja küsimas, et kas kõik on hästi. Pärast seda istumist ja kakao joomist läksin ma linnapeale ootama Kristot. Kuni ma temaga koju sain ja siia seda kirjutama tulin. 

Ma soovitan väga olla doonor. See pole nii hull midagi. Seda verd, mida me saame annetada on mõnel palju rohkem vaja, kui meil. Vähemalt see väike kogus, mille me anname ei ole ju midagi hullu. Kui tulevikus juhtub midagi ja meil või kellelgi lähedasel on vaja verd, siis on just keegi, tänu kellele, on võimalus see veri saada!