Igal pool on väikesed inimesed. Ühtegi tühja kohta pole!

Seekordne blogi postitus siis juba Malaisjast. Vahepeal on jäänud pikk paus minu kirjutamisel. Ei ole üldse leidnud aega või mida siis tegelikult ikka kirjutada igapäeva elust. Seekord on juba palju huvitavam jutt..

Neljas aprill kell 12.00 hakkasime sõitma kallimaga lennujaama poole. Kell oli palju ja noo meil oli nii hommikuse pakkimise kui kõike muu koristamisega nii kaua aega läinud et tekkis juba hirm, et jääme veel lennukist maha. Peale selle oli ema jummala hiljaks jäänud, et meid peale võtta ja no ma ausalt ei tahtnud jätta oma 4 aastast vennaraasu üksinda koju... 

Lõpuks kui ema koju jõudis, et meid lennujaama visata võis see meie tore 9000 kilomeetrine seiklus võis alata. Noo lõpuks ometi!!! Emps viskas meid lennujaama ja me tormasime autost välja hüüdsime hüvasti ja läksime check in - i tegema. Jah see oli kaa veel tegemata. Tallinn - Arlanda olid tegemata, Arlanda - Doha ja Doha - Kuala Lumpur olid tehtud juba. Saime Tallinna lennujaamast piletid ja läksime turvakontrolli. 

Oh õudust... Kotis on midagi ohtliku. Pilt jummala sinine ja kõik vilgub. WTF toimub praegu? Siis võeti meie kohver lahti ja mis nad sealt leiavad?? Kasutamata püssikuul. Oh may, kuidas see sinna sai? Kuidas see võimalik on. Kas tõesti mina panin? Kohale tulevad politseid ja paluvad kirjutada avalduse ja teevad pilte jne. Oh õudust... Lennukini on aega veel nii vähe, me pole midagi söönud. Nälg on ja siis veel mingi politsei??? Me tahtsime Subwaysse sööma minna. Näe, absull ei ole võimalust. 

Vaikselt hakkan mõtlema ja tuleb meelde kust on see kuul pärit. Mul on kodus pinal, kus Kristo riigikaitselaagri kasutamata kuul sees oli. Sellesse samasse pinalisse panin mina nüüd aga pliiatsid. Pinali vooder on natuke katki, juu ta siis sedasi sinna voodri vahele ka puges, nii, et ma ei pannud tema seal viibimist tähelegi. Nõnda ma siis politseile ka seletasin. Noo Kristo ju ei räägi midagi. Ei kuule ta ju kaa väga :D Ainult naerab kõrval nagu mingi imelik :D

Noo läks küll aega aga lõpuks sai see püssikuuli asi lahendatud ja meil oli võimalus turvakontrollist läbi pääseda ja muretult edasi minna. Kuna meil olid äriklassi piletid siis suundusimegi äriklassi toa poole. Tahtsime näha, mida põnevat ja head seal pakutakse ja mis teeb selle nii erinevaks tavaklassist. SÖÖÖÖÖÖÖÖK.... TASUTA SÖÖÖK. Söö palju jaksad ja ära maksa midagi?!?!?!

Ainult toolid olid tiba mugavamad

SÖÖÖÖÖÖÖÖK.... TASUTA SÖÖÖK. Söö palju jaksad ja ära maksa midagi?!?!

  Noo loomulikult kasutasime ära seda võimalust ja olles juba nagu tegelt kaa näljased siis sõime mõnuga arvates et see on ennem vahemaandumist meil viimane korralik söök. Millal siis ennem on lennukis midagi head süüa pakutud?

Sealt loungest suundusime edasi siis oma kalli lennuki peale. SAS lennuk oli. Holy crap. Õnneks sõidame sellega ainult tunnikese. Rohkem küll ei sooviks. Eriti julgustav oli Kristo jutt, et see on mega vana lennuk ja plaplapla... Pfffgghhhh... Mulle ju ei meeldi see õhku tõusmise ja langemise osa. Muu on nagu enam vähem ok. Noo see lend sujus ilusalt ja õnneks jäime ellu. 

Arlanda lennujaamas suundusime siis kiiresti järgmisesse väravasse ja Dohast samuti edasi kuni lõpuks... - LÕPPUUUKS maandusime Kuala Lumpuris. Kes ütles, et lennukis ei anta korraliku sööki? Ma olin shokis! See lennuk oli nagu AMMAZING! Noo esimene klass ikkagi aga vaadake ise:

 Lennuki kogemus siis. 

 Astusime lennukisse ja siis suunati meid kohe lux toolidesse, pakuti veini ja muud jooki. Istusime seal ja mõnulesime natukene. 

 Seejärel tuli keegi armas naisterahvas küsima, mida me süüa soovime. Andis ette menüüd ja palus hakata valima. Menüü oli nagu pikk... Eelroog, pearoog, supp, vahepala ja magustoit?

Noo võtsin kõigest natuke... Peab ju kõike proovima. Kuigi ma olin just nagu alles äsja söönud. 

Oh ja need toolid... Uhh kui mõnus!!! Muide, see läheb nagu päris voodiks. Teate jah?

Ja kes rääkis et head sööki ei pakuta. Iga toidupala oli nii isuäratav ja maitsev et ullallalllaaa!! Laud oli superlux kaetud jne. 

Noo anyways jõudsime siis lõpuks Kuala Lumpurisse. Nii... Vaja otsida takso. WTF kui suur lennujaam... Nagu niiiiiiiiii suur. Sellel ei olnud algust ega lõppu. Ausalt. Pool tundi kõndisime, siis sõitsime rongiga... Uhh... Lõpuks. Saime takso ja sõitsime Shahah Village hotelli kus me olema pidime. Seal pidime ka kokku saama Ema ja Raviga. 

Sealt edasi läks reis väga kiirelt. Nagu ikka väga! Ei mäleta enam kus oli ühe päeva algus ja teise lõpp :D Meil oli palju restoraane, kus ikka käisime. Üks põnevam kui teine. Ka maitsed olid erinevad. Noo enamus oli terav mida ma ikka ei söönud. Aga kõik oli ikka väga põnev. 

Olnud juba Kuala Lumpuris mõnda aega oli aeg järgmisesse linna sõita. Sinna me läksime bussiga. Meile oli tellitud kaks bussi ja seal oli nii palju inimesi... Noo meid oli saja ringis vist. Ühesõnaga... Palju. Bussiga sõitsime Singapuri lähedal asuvasse linna Desaru kus läksime Lotus Desaru hotelli. Sealt otsejoones randa ujuma.

Kas te teate et soolane merevesi võtab juustest poolpüsi värvi maha?? Mina ka ei teadnud aga nüüd olen palju targem. Aga minu lilla pea on ikka kadunud :D

Ravi sünna. See oli alles sünna. Kaks õhtut jutti. Esimene tsipa parem kui teine, sest teisel oli juba väsimus natukene peale tükkinud ja ei olnud seda nii vaba ja mõnusat õhkkonda. Super head toidud kuigi enamus liiga teravad minu jaoks. Aga ikkagi mulle megalt meeldis.

Igal pool on väikesed inimesed. Ühtegi tühja kohta pole! Ausalt... lähed poodi, oled tänaval või mida iganes. Koguaeg on kõik kuhu lähed rahvast paksult täis. Bussid, rongid, poed... Ei ole veel näinud kohta, kus poleks palju palju inimesi.  Naljakas... Väikesed tumedad inimesed siblivad igal pool ringi... Ja ma arvasin, et mina olen pisikest kasvu :D

Teate. Orjapidamine ei ole maailmast sugugi mitte kadunud. See on ikka veel olemas ja täiesti alles. Ainuke vahe nüüd on selles, et orjad tulevad vabatahtlikult ja hakkavad teenijatena tööle. Seda on näha, et nad väga just ei naudi oma tööd.

Mul oli võimalus kohtuda ühe perekonnaga ja nende teenijannaga. Näost kohe näha kuidas lapsed eest ära kappavad ja tahavad temaga mängida ning tema tüdinenud näoga tötsadi tötsadi järgi neile. Ta ei nautinud seda tööd üldse. Kahju oli kohe vaadata seda. 

Sain ka teada, et Malaisjas on ikka igas korralikumas majapidamises teenijanna kes siis teeb kõike. Hoolitseb laste eest, teeb süüa, koristab jne. Tal on seal küll oma tuba ja saab ka mingi pisikese summa palka aga ikkagist ei ole see ju nüüd päris see. Ta on ikkagi ori ja teeb mida kästakse. Nad viiakse malaisjasse mingi saare pealt mis on seal üsna lähedal - nime kahjuks enam ei mäleta.

Lobster....

Veel siis natuke toidust. Me saime proovida igasuguseid erinevaid imelike ja vähem imelike asju. Siin on siis ka mõned pildid neist natuke imelikemast asjadest.

Selja taga on meil akvaariumid, kust siis valitakse välja toit, mida hakatakse sööma.

Kala

Hiid krevetid

Kala

Vähk

Lennuki söök

 Toidud olid seal üldiselt väga maitsvad aga meil oli ka juhus kus toit oli liiga terav.. See oli nimelt hommikusöögi buffee lauas. Nagu päriselt milline restoran/kohvik teeb hommikusöögi teravaks?

Noo anyways istusime siis tol hommikul Kristoga lauda ja valisime hommikusöögi. Mina, kes ma kardan väga midagi süüa võtsin salati ja muna ja mingi litzi mahla - mis ei olnud sugugi nii hea, kui vb oleks võinud olla. Kristo see eest võttis mul aga kastme ja makaronid. Nooh, esimene hommik võõras kohas siis ju ikka võiks proovida seda va kohaliku hommikusööki. Saanud aga esimese suutäie suhu kui juba hakkasid pisarad voolama.

Ta ei ole üldiselt selline, kes teravat ei kanata. Mina olen pigem rohkem. Kodus sööb ta ikka noo vahel väga teravaid toite. See imeasi oli aga temajaoks liiga terav, nii, et ajas isegi nutma? Jube, eks ole. Peale seda me sinna enam hommikust sööma ei läinud. Igal pool mujal aga tellisime mitte teravat toitu mis meie kui põhjamaa rahva jaoks on ikkagi terav. Mis sa ikka teed nende pipra armastajatega? Ja mina arvasin, et mitte terav toit on mitte terav aga ju nemad siis sellest aru ei saanud :D Oli ka paljusid super häid toite ilma tsilli kastmeta või kaunade või seemneteta. See oli juba väga maitsev minu jaoks.

Malaisjas on delikatess söögiks kana jalg. Mitte koib ega muu selline meie jaoks tavaline asi aga just jalg. Noo pidin siis ka selle ära proovima. Ütleks nii, et väljanägemine on sellel ikka suht kehv :D

Hommikusöök

Kanajalg :D

Niimodi akvaariumist valitakse välja omale sobiv toidupala..

Või mingisugune mollusk

 Maitse on see eest aga palju parem. Muidugi rikub asja ära see, et seal on kohutavalt palju luid ja konte sees ja seetõttu on teda suht keeruline süüa. Maitselt on ta nagu kana ja kana nahk. Mitte midagi sellist erilist :D

Oooo... Ja need prussakad... See kana jalg oli täpselt selline asi, mis tõi meie seltskonnas praetud prussakate ja hautatud madude jutu esile. Anyways prussakaid ma küll süüa ei suudaks. AUSALT!!! Olen enda arust piisavalt hull aga see trikk jääb küll ära. Seal jooksid tänava peal prussakad ja rotid ringi... RÕVEEEE!!! Ausalt!

Nii... See valge hirmutis seal üleval pildi peal on nimelt tigu. Ta on väga kallis roog ja peaks ka kuuluma dessert roogade alla. Ehk selline, mida peaks kindlasti proovima. Kas te julgeksite?

Mis võib isegi särtsu anda.

Oh ja need kalad. Seal oli kalade valik mega. Alustades elektriangerjast ja lõpetades ma ei tea isegi mis kalaga :D Kõiki me kindlasti ei proovinud. Ja noo otseloomulikult ei oleks ka jõudnud.

Minu lemmikuks toiduks jäid siiski klaasnuudlid. Kuigi nad ei ole nii head kui Hot Wok restoranis, mis asub sveitsis aga siiski olid nad seal üsna head.

 Käisime ka ühel pisikesel Tai seiklusel mis oli päris huvitav kogemus. See siin on nüüd Malaisja poolne piiripunkt. Jeee... Veel templeid passi. Mina sain selle reisiga oma elu esimesed templid... - Ei ole ju olnud võimalust palju reisida ja kuskil kaugel käia.

Tais oli üsna tore käia. Kummaline oli see, et kui Malaisja poole peal oli banaani puid küll aga vähem siis kohe Tai piiri ületades oli võimalik näha rohkeid banaanipuid ja kadusid justkui ära õlipalmid ja kookospuud. Mina kahjuks ühtegi mango puud ei näinud aga need pidid seal kuskil kaa olemas olema. Vähemalt teised nägid neid.

Tais oli sel ajal, kui me läksime sinna, tänava festival. Kõigil olid veepüssid ja pritsisid. Noo esimese asjana, nagu meil reisidel ikka kombeks siis võtsime tuk - tuki ja läksime süüa hankima. Aga kuna Tai on veel palavam, kui Malaisja (muideks, neil jäävad soojade ilmade tõttu koolist tunnid ära) siis mina küll ei suutnud midagi süüa. Noo andke andeks aga kas sina soovid

 ligi neljakümne v peaaegu viiekümne kraadises ahjus midagi üldse süüa? Mina igatahes ei suutnud ja enamus mu toitu jäi kahjuks järele. Seal saime me aga juua kookosvett mis olgem ausad, ei maitse üldse nagu eesti kookos!! Minu jaoks oli see maitse ka niivõrd võõras, et mulle see ei maitsenud kuigi tegelikult võis ju olla väga hea. Kristo sõi seda nagu hull. 

Tais me veetsime enamuse aja shopates. Kuna tänava festivalil olid kõik asjad odavamad. Jagunesimegi siis kaheks - kes shoppama ja kes tahtsid jalamazzaasi saada. Meie mitte... Nad olid meie jalad läbi peksnud juba esimesel õhtul :D

Muide... Nii naljakas kui see ka pole siis Tais oleks nagu maja kohta üks elektri juhe. Seda vaatepilti on tänaval ikka väga kummaline vaadata. 

 Käisime vaatamas ka nende kogudust. Naised on seal ikka niipalju alamad kui mehed. Naistel on vähem õigusi üldse midagi teha. Sinise lindiga on piiratud ala, kus naine võib üldse olla. Ülejäänud maa on meeste jaoks. Samuti ei tohi naine kõneleda ja peab olema ikka noo nii tagasihoidlik kui võimalik. Päras neid külastuskäike käisime kohtumas Perlise kuninga ja kuningannaga, millest mul kahjuks ei ole pilte jagada.

Või noh... Otseselt ei ole. Me käisime seal pisikeses kohvikus mida peab kuninganna minija ise. Oh seda armsust, mis seal kohvikus oli. Kõik oli väga hästi läbi mõeldud ja tehtud. Mulle meeldis seal väga. Ega ma väga palju rohkemat rääkida ei oskagi teile ja ma usun, et mu postitus on juba paar km pikk :D

Muideks. Ühes restoranis oli meeste wc selline, kus sai pissida kaladele peale... Ei teagi kas see on nüüd tore, naljakas või lihtsalt kurb :D

Mul oleks jagada teiega veel megapalju pilte aga kuna mu arvuti ei taha minuga täna koostööd teha ja ma ise olen nii väsinud siis need pildid tulevad kunagi hiljem. Minu jaoks on see ajavahe ikkagi väga suur, et juba uni peal ja enam ei suuda olla ärkvel. Seal oleks meil praegu kell neli öösel. 

Malaisjat jään ma kindlasti igatsema. Ainus, mis mind koju tagasi tõmbas oli minu armas ja kallis koerapreili, kes meid nähes nii rõõmus oli. Malaisja soojus oli just selline, kus tahaksin ma kauem olla. Jah, seal oli suts liiga lämbe aga see soe ja kõrvetav päike, mis ausalt soojendas keha seest väljapoole oli ikka mega mõnus.
Kahjuks oli aga seal ka mega must. Rääkides tänavatest. Ja Eestis on toidud paremad. Eks igal maal ole oma head asjad ja oma halvad. 

Tais, kus me kaa käisime oli aga natukene liiga palav. Seal oli kohati tunne, et enam ei saa hingata, sest on nii palav. Mul oleks reisist veel väga väga palju kirjutada ja siin ei ole paljusid asju kirjas vaid poole sõnaga mainitud. Ilmselt on mul võimalik rääkida neile, kes ise küsivad, sest minu mõte hüppab ühest kohast teise. Ilmselt selle väsimuse pärast. 

Esimesed sammud...

Meie jõulud on möödunud suhteliselt rahulikult. 24.detsembril oli Kristo emme meie juures. Tegime rahuliku istumise, kuna Kristo oli tööl kella seitsmeni. Päeval käisime ämmaga poes ja ostsime söögipoolist midagi.. Ämm ostis meile veel vaagna, kuhu saime panna kõik puuviljad. See oli mega nunnu vaagen, kui aus olla :) Veel ei suutnud ta kiusatusele vastu panna ja osta meile mega ilusad potid ja pannid --- See nagu oligi meie jõulukingitus :)
Jõuluaeg on minu meelest üks väga ilus aeg aga see aasta ei ole nagu jõulutunnet üldse olnud. Koguaeg ikka proovin seda tekitada tuues kuuske koju, süüdates küünlad kodus ja tehes jõulutoite aga no kui lund ikka ei ole ei ole ka jõule vist. Eelmine aasta olime jõulude ajal Sveitsis ja seal oli kohe teine õhkkond.
Eile käisid meil ka külalised. Kevin ja Kristo vend Henri koos oma naise ja lapsega. Siis tulid meile veel Katrin ja Raudlepp ka veel külla... Päris tore oli koos külalistega. Ma sain tuttavaks Henri perekonnaga ja Kevin sai üle pika aja suhelda Vikiga. Noo ega nad ju väga tihti ei kohtu.
Täna käisime veel Kristoga poes, et osta Daisyle krõbinaid ja värsket liha natuke. Seekord otsustasime Sam's Field krõbinate kasuks ja võtsin ka mingit konservi, mis on puhta lihaga ja kuivatatud kana natukene. Saime tasuta kaasa veel kalasnäkki koerale, mis pidi ka olema puhas ja naturaalne kuivatatud kala. Daisyle see meeldis :)
Sam's Fieldi sööb ta ka heameelega ja see konservgi maitses. Eriti üllatava isuga sõi ta meil värsket liha. Oleks seda teadnud, oleks seda natukene rohkem ostnud ehk... Liha sõi ta ära terve kausitäie ja siis viskas magama, sest kõht oli punnis.
Täna Kristo vaatas, et Daisy on ponsam, kui siis, kui me ta võtsime. Äkki anname talle liiga palju süüa?
Täna käis Daisy ka õues. Veel mitte nii pikalt nagu võiks, kuna vaktsiini veel ei ole aga juba kõndis ja jooksis ise. Mängis muruga ja nautis elu. Nüüd on ta juba nii julge, et julgeb ise õue tulla meil, nii, et me ei pea enam sülle võtma teda. Kodus on ta ka kõik toad omaks võtnud.
Täna oli siis ka teine päev, kus ta pidi olema natukene aega üksinda kodus. Kui esimest korda olles, 23. Detsembril, nuttis ta palju siis eile ja täna oli ta nagu mega tubli. Kui me kodust ära läksime saatis ta meid ukseni ja läks magamistuppa magama. Jah, ma ei pannud teda puuri, jätsin lihtsalt lahti. Esimesel korral panin puuri, siis nuttis ikka väga. Kui ta lahti on ei tee ta ka midagi hullu. Läheb kõige pimedamasse tuppa ja magab nii kaua kuni me koju tuleme. Siis tuleb rõõmsalt tervitab meid koju.
Panen siia ka mõned pildid sellest, kuidas Daisy magab ja kuidas ta õues käis.

Meie pisike õnnelik Daisy!! Ilusat jõulu aja ja aasta lõppu teile ja veel paremat ning toredamat uut algust!

Daisy kirjad...

Tere, 

Mina olen Daisy ja ma olen siin suure maa peal elanud vaid lühikesed kaks kuud. Alguses elasin ma ühes majakeses Viljandi ääres aga siis tulid kaks suurt inimest ja viisid mu ära. Autos ma terve tee magasin sest on ju natukene hirmus ka, kui viiakse oma tuttavast kohast ära oma õdede ja vendade juurest. 

Uude koju saabudes oli mul ikka natuke hirm ja veel natukene värisesin... Tahtsin olla ainult kaisus. Kui korra püsti tõusis see suur inimene siis oli minul väga hirmus olla üksinda... Ma pidin saama tema lähedale tagasi... Kohe ruttu ruttu... Isegi häält kartsin teha... 

Õhtu poole juba uudistasin natukene selle lilla asja peal ringi... See oli pehme.. Seal sai joosta kaa sedasi, et üldse libe ei olnud. Lilla vaiba pealt ma maha ei tulnudki. Õhtul tuli üks suur inimene veel, keda nad emaks kutsusid... See ema hakkas minuga ka mängima. Ma ise väsisin üsna ruttu, oli ju siiski pikk reis selja taga ja siis ma jäin tuttu. Hommikul ma ärkasin aga mingis teises toas... Seal oli pime ja minu pesa oli ka seal.

Eile ma kartsin juba palju vähem... Ma võin kogu oma uue kodu peal ringi mütata ja julgen igal pool käia. Õues veel ei julge olla... Seal on nagu natukene hirmus. Oma kodus eile ma õppisin ära ka käsu peale istumise... Kui ma istun siis uus perenaine annab alati mingit head asja... Ta kutsub seda pardilihaks. Njämm... Seda võiks ju hommikust õhtuni ainult süüa aga ei... Muuks ajaks on mul krõbinad ja vesi. 

Eile juhtus veel selline asi, et kui ma kahe käpa peale tõusin siis olid kõik vaimustuses ja plaksutasid käsi. Mul küll tasakaal kadus väga ruttu ja siis ma koperdasin aga selle eest sain ma nii palju kiita, et ma kordasin oma tegu veel mitu korda. Perenaine arvab, et ma olen maailma targim koer. Aga miks?

Kui ma siia koju tulin siis esimese pissi tegin ma lilla vaiba peale aga perenaine tõstis mu mingi valge koha peale, kus ma siis oma pissi ära lõpetasin.. Noo ma mõtlesin, et järgmine piss tulebki siis sinna peale ka. Kuna ma siis jõin ka palju vett tuligi üsna varsti uus kord, kui oli vaja pissile minna. Tegin selle valge asja peale ja jälle taaskord kõik kiidavad... Nii tore, kui kiidavad... Nüüd ma juba enam kuhugi mujale oma pissi ei tee, kui ainult selle valge asja peale... Ikka saan veel kiita, aga nüüd ma juba tean, et see käib sinna. Varsti kui julgen õues käia siis on veel toredam... 

Üks päev käisin ma ka oma perenaisega tööl kaasas... Seal oli alguses hirmus aga kuna ta oli minu juures koguaeg siis üsna varsti julgesin mängima minna ja noo nii tore oli. Õhtul olin aga nii väsinud, et magasin väga pikalt. Sinna tööjuurde tuli veel üks perenaise sõbranna, kellega ta vahepeal natuke juttu rääkis. Tema tegi mulle pai ka. Kogu autosõidu aja magasin ja ka selle aja, kui me käisime arsti juures, et mulle vaktsiini aega panna. Kui vaktsiin on tehtud siis hakkan ma palju palju õues käima. Ma arvan, et siis pole enam nii hirmus. Pärast arsti juures käimist käisime ka ühes suuuuuuuures poes... See oli nii suur, et selles poes oli veel mitu pisemat poodi ka sees. 

Sealt me ostsime mingeid värvilisi tuube... Hiljem ma nägin, et nende sees oli veel mingi värviline möga. Küll see maailm on ikka nii suur. Nii palju kohti, mida veel võiks avastada. Nii palju võimalusi mida teha. Minusuguse pisikese koeraplika jaoks on natuke hirmus. 

Ma leidsin ühe palli veel, millega mängida.

Pärast pikka mängimist väsin ära.

See oli see päev, kus ma igale poole
sain kaasa minna.
Mina lihtsalt magasin kotis
suurema ajast.

Mängida tahaks...

Töö juures...

Ja siis, kui ma pikast mängimisest
ruttu ära väsin.

Palliga mänguhoos.. 

Natukene minu tegemiste pilte siis kaa panen siia. Saate lähemalt teadma mind. Ma olen nüüd juba päris julge ja mängin väga palju. Tore on palju mängida! 

Teile tahtsin ma soovida lihtsalt häid jõua, sest ma kardan, et ei jõua vahepeal siia üldse kirjutada... Võib olla ehk peale jõule, kui perenainegi blogi jätkab kirjutan ka omalt poolt ehk midagi. Aga igaks juhuks soovin veel vapustavat uut aastat kõikidele lugejatele ja loodan, et iga järgnev aasta on kümme korda parem kui senine, ka siis, kui praegune aasta oli suurepärane. Ma olen nüüd juba üsna väsinud sellest helendavast ekraanis ja poen tuttu. Olen juba ikkagi paar tundi mänginud ja natukene ka kirjutanud. 

Peatse jälle lugemiseni ja kõike head ja paremat jõuludeks. Rohkeid kinke kuuse alla ja palju palju kõvasid pauke uuel aastal!

Daisy

esimene öö..

Eile siis jõudis meie pisikene koju ja noo kui palju rõõmu ta meile valmistab. Kuna ta pole veel vaktsineeritud siis hetkel on teda tiba keeruline õue harjutada siis tekitasime talle kohakese, kus ta käima hakkaks.
Ühe ööga on see pisikene preili nii hämmastavalt tubli et OMG... Ausalt, mul ei ole sõnu. Ta teab, kus on tema pissinurk ja ta reaalselt käib seal. Mis on hämmastav, et ta juba õppis ära, kus käia pissil. Täna hakkan harjutama teda natukene ka õues jalutama. Seal ta praegu kardab veel.
Eile kui ta kätte saime tulime koju ja pesime puhtaks. Siis ta veel harjus ja vaiba pealt kartis maha tulla. Kogu öö magas ta nagu pisikene beebi, väga ilusti ja hommikul läks ise pissile.
Kell 9 andsin talle ka süüa ja väga ilusti sõi ära pool kausitäit, mida talle ette panin. Eile õhtul ta väga süüa ei tahtnud, ainult oma pardifileed natukene sõi ja sellest oli ta suures vaimustuses.
Enamusajast pisike muidugi magab aga kui ta mängib, siis on ta nagu meie väike rõõmupall... Talle meeldib väga väga mängida jänesekõrvadega, mis on kuivatatud. Veel meeldib talle võrk nöörist. Kasvataja andis kaasa meile kaa mänguasju aga nendega ta veel ei ole mänginud. Enamasti ikka mängib kõige sellega, mis kuskil maas on... Selline tühi tähi asjad :D
Oma nimele Daisy hakkas ta kohe reageerima ja jookseb kohe, kui teda kutsutakse. Meie väike õnnelik karvapall (L)